Põlvnemise tuvastamine kohtus
Põlvnemist kui perekonnaõiguslikku õigussuhet on võimalik tuvastada lasta kohtul.
Perekonnaseaduse[1] kohaselt võib isaduse tuvastada kohus, kui lapse sünni ajal ei olnud lapse ema abielus või kui isadust ei ole ükski mees omaks võtnud. Kohus võib isaduse tuvastada ka juhul, kui varasem isadus on vaidlustatud ning kohus on tuvastanud, et laps ei põlvne mehest, kelle isadus vaidlustati. Isaduse tuvastamine on niisiis võimalik vaid juhul, kui kedagi ei ole veel lapse isana rahvastikuregistrisse kantud[1]. Kui rahvastikuregistris on aga isakanne olemas, tuleb isaduse tuvastamiseks eelnevalt vaidlustada eelnev kanne.[2]
Olenevalt sellest, kas põlvnemist tuvastatakse elavast või surnud isikust, käib põlvnemise tuvastamine kohtus hagimenetluse või hagita menetlusena. Olemuslikult on tegu mõlemal puhul kujundushagiga, kuivõrd kohus loob tuvastamise tulemusena õigussuhte, mis eelnevalt puudus[3].
Riigikohus on leidnud, et samadel põhimõtetel on võimalik tuvastada põlvnemist ka emast[4]. Küll aga ei ole võimalik kaheastmeline põlvnemise tuvastamine, st põlvnemise tuvastamine vanavanemast[4].
Ka ei saa tuvastada lapse isana doonorit, kelle seemnerakke on kasutatud kunstlikuks viljastamiseks[5].
Põlvnemise tuvastamine hagimenetluses[muuda | muuda lähteteksti]
Kui põlvnemise tuvastamist soovib isik, kes peab end lapse isaks, tuleb kohtusse esitada tuvastushagi, mille aluseks on perekonnaseaduse § 95 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 368 lg 1. Sellisel juhul saab isaduse tuvastamise otsustada kohus mehe hagi põhjal, mis on esitatud lapse vastu[6].
Kui põlvnemise tuvastamist soovib laps või lapse ema, tuleb esitada hagi mehe vastu, kellest põlvnemist soovitakse tuvastada[6].
Põlvnemise tuvastamine hagita menetluses[muuda | muuda lähteteksti]
Kui põlvnemist soovitakse tuvastada surnud isikust, tehakse seda avalduse alusel hagita menetluses[7]. Avalduse põlvnemise tuvastamiseks isikust, kes on surnud, võib esitada isik, kelle põlvnemise tuvastamist taotletakse, tema eestkostja või valla- või linnavalitsus[8]. Avalduses tuleb esitada asjaolud, mille alusel võib vanemaks pidada isikut, kellest põlvnemist tuvastatakse või mille alusel ei saa vanemaks pidada isikut, kes on vanemana kantud sünniakti või rahvastikuregistrisse[9].
Isaduse tõendamine kohtus[muuda | muuda lähteteksti]
Põlvnemise tuvastamisel kohtus võivad tõenditeks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus[10]. Põlvnemisasjas (nii hagimenetluses kui hagita menetluses) võib kohus seejuures tõendeid koguda ka omal algatusel[11]. Hagita menetluses võib tõendiks olla ka menetlusosalise seletus, mis ei ole antud vande all[10].
Riigikohus on selgitanud, et tänapäeval saab bioloogilist põlvnemist kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha molekulaargeneetilise uuringuga ning kui see peaks osutuma võimatuks, saab põlvnemist tuvastada ka muude asjaolude alusel[12]. Seejuures peab isik põlvnemise tuvastamisel vajalikku ekspertiisi tegemist üldjuhul ka taluma[13]. Põlvnemise ekspertiisist keeldumise korral võib kohus määrata ekspertiisi tegemise kohustuslikus korras[14]. Uurimisest korduva õigustamatu keeldumise puhul võib ekspertiisi teha sundkorras kohtu määruse alusel, kaasates vajaduse korral politsei[14].
Proovi andmisest keeldumine võib kõne alla tulla vaid juhul, kui vastava proovi andmine võib põhjustada uuritavale või tema lähisugulastele eeldatavasti tervisekahjustust[13]. Riigikohus on ühtlasi leidnud, et isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada selle isiku kahjuks, kuna annab aluse arvata, et isik peab võimalikuks, et ta on lapse isa, ja kardab seetõttu ekspertiisi tulemust[12].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Perekonnaseadus, RT I 2009, 60, 395, § 94 lg 1
- ↑ Perekonnaseadus, RT I 2009, 60, 395, § 91, § 94 lg 1.
- ↑ Pärsimägi, Andra (2019). Hagimenetlus. Hagi ja taotluse esitamine. Juura. Lk 94–95.
- ↑ 4,0 4,1 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus asjas nr 3-2-1-40-12, p 11.
- ↑ Perekonnaseadus, RT I 2009, 60, 395, § 84 lg 2.
- ↑ 6,0 6,1 Perekonnaseadus, RT I 2009, 60, 395, § 95.
- ↑ Tsiviilkohtumenetluse seadustik, RT I 2005, 26, 197, § 115, § 579 lg 1.
- ↑ Tsiviilkohtumenetluse seadustik, RT I 2005, 26, 197, § 579 lg 2.
- ↑ Tsiviilkohtumenetluse seadustik, RT I 2005, 26, 197, § 579 lg 3.
- ↑ 10,0 10,1 Tsiviilkohtumenetluse seadustik, RT I 2005, 26, 197, § 229 lg 2.
- ↑ Tsiviilkohtumenetluse seadustik, RT I 2005, 26, 197, 230 lg 3.
- ↑ 12,0 12,1 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-119-13, p 16.
- ↑ 13,0 13,1 Tsiviilkohtumenetluse seadustik, RT I 2005, 26, 197, § 300 lg 1.
- ↑ 14,0 14,1 Tsiviilkohtumenetluse seadustik, RT I 2005, 26, 197, § 300 lg 2.