Põiekivid loomadel

Allikas: Vikipeedia

Põiekivi on kivitaoline moodustis põies. See on üks liik kuseteedes tekkivatest kusekividest ehk uroliitidest, mille alla käivad veel ka neerukivid, kusitikivid ja kusejuhakivid. Põiekivid on sage nähtus just koduloomadel, eriti kassil ja koeral.

Põiekivid tekivad uriini üleküllastumisel mineraalühenditest. Moodustuvad kristallid, mille omavahelisel koondumisel kujunevad kivid. Sellise üleküllastumise põhjuseks võib olla kristallide suurenenud eritumine neerudest, vee neeldumine neerutuubulite kaudu (põhjustab uriini kontsentratsiooni suurenemist) ja muutused uriini pH-s. Lisaks mõjutab põiekivide teket looma dieet, urineerimise sagedus ja geneetika. Kõige enam on põiekivisid kaltsiumoksalaadist (CaC2O4) ja struviidist (MgNH4PO4 · 6H2O). [1]

Sümptomid ja diagnoos[muuda | muuda lähteteksti]

Üheks põiekivide sümptomiks on hematuuria ehk vererakkude esinemine uriinis, mis jätab mulje, et loom kuseb verd. Lisaks võivad põiekivid tekitada ka düsuuriat ehk raskusi ja valulikkust urineerimisel. Siiski on need sümptomid loomadel ka põiepõletiku puhul ning seega pole nende esinemine kindel põiekivide märk. Väiksemad põiekivid võivad jääda eriti isasloomadel kinni kusitisse, põhjustades võimetust urineerida. [2] | Suuremaid põiekive on tunda kompimisel, ent kõiki põiekive, mille suurus ületab 3 millimeetrit, on näha radiograafiaga. Põiekivid, mille koostises olevad mineraalained ei peegelda saadetud elektromagnetilist kiirgust tagasi, ei ilmne ka siis. Neid saab näha ultraheliga. [1]

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Suuremate põiekivide eemaldamiseks on vajalik operatsioon. Selle käigus lõigatakse lahti kõht ja põis ning eemaldatakse kivid. Järgneb umbes nädalapikkune taastumisperiood, mille käigus võib loomal siiski veel esineda hematuuriat. [3]

Mõningat tüüpi põiekive on võimalik ka lahustada kindla dieediga, vältides kirurgiat. See aga ei toimi kõigi kivide puhul ning võtab ka rohkem aega, mõnest nädalast paari kuuni. Lisaks võib sellel ajal jätkuda nii hematuuria kui ka düsuuria.[3] Nii võib toimida näiteks struviidist põiekivide puhul, üritades vähendada uriinis NH4+, Mg2+, ja PO4-3 ioonide kontsentratsiooni.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 [1] Brown, S. A. "Urolithiasis in Small Animals". In MSD Veterinary Journal. USA: University of Georgia. (Viimati vaadatud 07.11.2019)
  2. [2] "Bladder stones". USA: Animal Care Veterinary Hospital. (Viimati vaadatud 07.11.2019)
  3. 3,0 3,1 [3][alaline kõdulink] Ernest E. Ward Jr. 2012. "Bladder stones". Northpark Animal Hospital. (Viimati vaadatud 07.11.2019)