Onu Vanja

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Onu Vanja" (vene keeles: “Дядя Ваня”) on vene näitekirjaniku Anton Tšehhovi näidend. Näidend ilmus 1897. aastal ja esietendus 1899. aastal Moskva Kunstiteatris Konstantin Stanislavski lavastuses.

Näidend jutustab loo eaka professori ja tema teise abikaasa, palju noorema ja glamuursema Jelena, visiidist oma maamõisa.

Vanja, professori esimese abikaasa vend, kes on mõisa eest kaua hoolt kandnud, ja Astrov, kohalik doktor – on kaks sõpra, kes on mõlemad Jelena võludest lummatud, vingudes seejuures oma provintsliku eksistentsi üle. Samuti kannatab Sonja – professori ja tema esimese abikaasa tütar, kes koos Vanjaga mõisa ülal peavad – armuvalu, kuna dr Astrov ei vasta ta tunnetele. Olukord väljub kontrolli alt, kui professor teatab otsusest mõis – Vanja ja Sonja kodu – maha müüa, et parandada enda ja oma abikaasa elujärge.

See näidend on Tšehhovi loomingus unikaalne, kuna “Onu Vanja” on töötlus ta enda kümme aastat varem ilmunud näidendist “Леший“. Muudatused, mis Tšehhov näidendi töötluses läbi viis: tegelaste arvu vähendamine 24lt 9le, enesetapu asendamine läbikukkunud mõrvakatsega, algupärase õnneliku finaali asendamine problemaatilise ja lahtise lõpuga. Mitmed kriitikud, nagu näiteks Donald Rayfield, Richard Gilman ja Eric Bentley, on püüdnud läbi nende näidendite analüüsi kaardistada Tšehhovi dramaturgiliste meetodite arengut läbi 1890. aastate.