Oleksi Arestovõtš
.jpg)
Oleksi Mõkolajovõtš Arestovõtš (ukraina keeles Олексій Миколайович Арестович; vene keeles Алексей Николаевич Арестович Aleksei Nikolajevitš Arestovitš; sündinud 3. augustil 1975 Dedophlistskaros Gruusia NSV-s) on Ukraina opositsioonipoliitik, sõjandusekspert ja koolitaja ning endine sõjaväelane (luureohvitser), poliitiline nõunik ja näitleja.
Oleksi Arestovõtš oli aastatel 2020–2022 Ukraina kolmepoolse kontaktrühma Ukraina delegatsiooni nõunik.[1] Alates 2020. aasta detsembrist kuni 2023. aasta jaanuarini töötas ta Ukraina Presidendi Kantseleis mittekoosseisulise nõunikuna.[2][3]
Pärast 24. veebruaril 2022 alanud Venemaa sõjalist sissetungi Ukrainasse sai Arestovõtšist Ukraina Presidendi Kantselei sõjateemal esinev esikommentaator.[4] Pärast ebaõnnestunud (eksitavat) kommentaari 14. jaanuaril 2023 palus ta vabandust oma kuulajaskonna ees ja esitas 17. jaanuaril presidendile tagasiastumise palve.[5] Pärast presidendi kantseleist lahkumist jätkas Arestovõtš kommenteerimist sõltumatu vaatlejana ja jätkas esinemist rahvusvahelistel foorumitel.
Alates 2023. aastast avaldab Arestovõtš kriitikat riigi sõjalis-poliitilise juhtkonna suhtes, süüdistades võime ebatõhusas töös. Ukraina Rahvusliku Julgeoleku ja Kaitse Nõukogu sekretär Oleksi Danilov nimetas oktoobris 2023 Arestovõtšit Venemaa spiooniks.[6] Novembris 2023 algatas Riigipolitsei Arestovõtši suhtes teise kriminaalasja (seoses kuriteo valeteate esitamisega).[7] Arestovõtš ise viibib välismaal.[7] Pärast 2023. aasta septembrit pole ta Ukrainas käinud.[8]
Perekond ja haridustee
[muuda | muuda lähteteksti]Oleksi Arestovõtš sündis Gruusias sõjaväelase perekonnas. Isa on tal Valgevene poolakas, ema venelane. Hiljem kolis perekond Ukrainasse.[9]
Arestovõtš astus 1992. aastal Kiievi Tarass Ševtšenko nimelise Rahvusülikooli bioloogiateaduskonda, kuid aasta hiljem jättis ülikooli pooleli. 1998. aastal lõpetas ta Maavägede Odessa Instituudi sõjaväetõlgi kvalifikatsiooniga.[4]
Hiljem on Arestovõtš tudeerinud teoloogiat Kiievis asuvas Püha Aquino Thomase Usuteaduste Instituudis.[10]
Sõjaväeline karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]Aastatel 1994–2005 töötas Arestovõtš Ukraina Kaitseministeeriumi Luure Peavalitsuses ja strateegiliste uuringute departemangus. Ta lahkus sõjaväeteenistusest 2005. aastal reservmajori auastmes.[9]
2018. aastal Arestovõtš naasis aastaks sõjaväeteenistusse: ta võitles 72. üksiku mehhaniseeritud brigaadi luureohvitserina Donbassi sõjas Ühendjõudude operatsiooni tsoonis.[9]
Aprillis 2022 anti Oleksi Arestovõtšile alampolkovniku auaste.[4]
Näitlejakarjäär
[muuda | muuda lähteteksti]1993. aastal hakkas Arestovõtš mängima Kiievi teatristuudios «Чёрный квадрат» (’must ruut’).
Esimese filmirolli sai ta 2005. aastal. Kokku on ta mänginud 17 mängufilmis, põhiliselt kõrvalosades. Viimati (2012. aastal) mängis ta Ukraina komöödias "Не Бійся Я Поруч" (’ära karda, ma olen kõrval’). Selles filmis oli tal kaksikroll: filmi peategelane Igor Smõrnov ja Ljusja Zaitseva.
Poliitilised ambitsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]
Oleksi Arestovõtš teatas augustis 2022 Dmõtro Gordonile antud intervjuus enda valmisolekust kandideerida Ukraina presidendiks juba järgmistel presidendivalimistel (2024. aastal) – seda siiski juhul, kui Volodõmõr Zelenskõi ei kandideeri teiseks ametiajaks. Kui Zelenskõi ikkagi kandideerib 2024. aastal, siis Arestovõtš kandideerib 2029. aastal.[4]
Detsembris 2024 kinnitas Arestovõtš enda kavatsust kandideerida Ukraina presidendiks ja osaleda tulevastel presidendivalimistel. Ta väitis seda intervjuus Ameerika PBD Podcasti taskuhäälingusaates. Ta rääkis ka sellest, et just tema ettepanekul nimetas president Zelenskõi juulis 2021 kindral Valeri Zalužnõi Ukraina relvajõudude ülemjuhatajaks.[11]
Tsitaat
[muuda | muuda lähteteksti]- 28. detsembril 2022 vastates ajakirjaniku küsimusele, kas sõjategevus Ukrainas võib eskaleeruda muudesse Euroopa riikidesse:
"Situatsioon piirkonnas ei lähe pinevamaks. Vähemasti on selle tõenäosus väga väike. Ja seda põhjusel, et Venemaa on täna riik, mis ei suuda vallutada Bahmutit ja Soledari, kaht rajoonikeskust. Mis eskaleerimisest saab üldse juttu olla. Kolme kuu jooksul olles koondanud kõik jõupingutused ja võimalikud tehnoloogiad, sealhulgas absoluutselt inimvaenulikud, näiteks surmaminejate vangide [зеки-смертники] kasutamine, ei suuda Vene väed hõivata kahte rajoonikeskust. No millest me üldse räägime. Eesti sõjavägi võib täna oma kümne tuhande mehega rahulikult vastupanu kohtamata Moskvani jõuda, sest ma kahtlustan, et kõik Vene jõud on koondunud siia [Ukrainasse]".[12]
Veebikool Apeiron School
[muuda | muuda lähteteksti]Arestovõtš on psühholoogiliste seminaride ja koolituste korraldaja. Ta ise õppis aastatel 2003–2010 psühholoog Avessalom Podvodnõi seminarides.[13]
2013. aastal asutas Arestovõtš veebikooli Apeiron School for Leadership Development, kuhu on võetud õppima erineva taustaga õpilasi enam kui 30 riigist: firmajuhte, IT-spetsialiste, tervishoiu- ja sotsiaaltöötajaid, ajakirjanikke, pedagooge, aga ka poliitikasfääris töötajaid. Kool on pakkunud keskendunud õppekava, et varustada tulevikujuhte psühholoogia ja filosoofia praktiliste vahenditega. Õpitakse loogilist ja strateegilist mõtlemist, otsustus- ja läbirääkimisoskusi.[14]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on kolme lapse isa ja abielus Anastassija Arestovõtšiga. Sõja ajal jäi perekond Ukrainasse, ka sellal kui Oleksi Arestovõtš ise viibis pikemat aega väljaspool Ukrainat (2023–2025).
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Арестович был назначен советником в украинской делегации ТКГ. 24tv.ua, 28. oktoober 2020
- ↑ Єрмак призначив Арестовича своїм позаштатним радником з питань стратегічних комунікацій у сфері оборони. web.archive.org, 1. oktoober 2020
- ↑ "Хитрая" должность: Подоляк рассказал, чем Арестович занимается в Офисе президента. tsn.ua, 20. august 2022
- 1 2 3 4 Арестович Алексей. ДОСЬЕ. rudenko.kiev.ua, 13. august 2022
- ↑ "President's office dismisses Arestovych from adviser position". Ukrainska Pravda. 17 January 2023.
- ↑ Спикер СНБО Украины Данилов назвал Арестовича российским шпионом. mk.ru, 16. oktoober 2023.
- 1 2 Полиция Украины возбудила второе дело в отношении Алексея Арестовича. svoboda.org, 16.november 2023.
- ↑ Выезд Арестовича из Украины. focus.ua, 1. veebruar 2024.
- 1 2 3 У «главного психотерапевта Украины» и нового врага официального Минска – белорусские корни. udf.name, 18. märts 2022
- ↑ Алексей Арестович – биография. tsn.ua, 7. märts 2022
- ↑ "Мечтает" помочь стране: Арестович заявил о желании стать президентом. focus.ua, 26. detsember 2024.
- ↑ Арестович: Прогноз на 2023 год.. youtube.com, 29. detsember 2022. Ajakood 46:45
- ↑ Увернуться от укуса кобры. dsnews.ua, 25.juuli 2008.
- ↑ Арестович подал заявки на регистрацию торговых марок со своим именем. focus.ua, 13. mai 2022.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
- Lõik mängufilmist "Не Бійся Я Поруч". Ljussenka tegelaskuju Oleksi Arestovõtši kehastuses. YouTube, 4. aprill 2015
- Teet Korsteni intervjuu Oleksi Arestovõtš: «Kandideerin kevadel Ukraina presidendiks», Postimees, 4. oktoober 2023