Olav Maran
| Olav Maran | |
|---|---|
| Sündinud |
20. oktoober 1933 Tartu |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut |
| Tegevusala | maalikunstnik |
| Tunnustus | Valgetähe IV klassi teenetemärk 2012 |
Olav Maran (sündinud 20. oktoobril 1933 Tartus) on Eesti maalikunstnik.[1]
Elukäik
Olav Maran on sündinud 1933. aastal Tartus tulevase skulptori Elfriide Marani ja politseikonstaabel Alfred Marani teise lapsena. 1938 kolis ema koos lastega Tallinna, kus Olav Maran lõpetas 1953.a Tallinna 10. keskkooli. Pärast seda asus ta õppima Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti graafika erialale. Tema grupikaaslasteks olid Peeter Ulas, Herald Eelma, Heldur Laretei ning tulevane abikaasa Sylvia Liiberg. Maran lõpetas instituudi 1959 aastal, 1959-1965 töötas ta ajakirjas Pikker kunstnikuna ja karikaturistina[2], seejärel on olnud vabakunstnik.[1]
Looming
Näitustel hakkas esinema alates 1959. aasta esimesest noortenäitusest, peamiselt maalidega. Estampgraafikat on kunstnik teinud vähe, õpingujärgselt ainult paar vineerilõiget ("Tänav",1960).[3] Maran tundis loometee alguses suurt huvi moodsate kunstivoolude vastu. Esimesed abstraktsed maalid valmisid aastail 1957-59, esimene sürrealistlik maal "Väljavaade" 1959. aastal. Innustust leidis ta enne sõda ilmunud H. Readi raamatust "Moodne kunst" ja ühest I. Laabani artiklist ajakirjas "Eesti Noorus". Impulsse andis ka mõningane informatsioon läänest (sotsialismimaade kunstiajakirjade kaudu). 1960. aastail katsetas Maran mitmetes moodsa kunsti suundumustes, püüdes neisse kätketud kunstikogemust tuua ka eesti kunsti. Õlimaali kõrval kasutas guašši, temperat, pastelli, kollaaži. Ühena eesti kunsti avangardi liidritest pidas loenguid ja avaldas artikleid moodsa kunsti taotluste kohta.[4]
Näitustel eksponeeris Maran enamasti lihtsustatud vormikäsitlusega linnavaateid ja vaikelusid. Motiive leidis kunstnik Tallinna vähemesinduslikest piirkondadadest. 1960. aastate algusest, mil kunstnik elas paberivabriku lähedal, on ta loomingus mitmeid vabriku enda ja selle ümbruse vaateid.[5] Neis "karmi stiili" linnapiltides väljendub tollast aega iseloomustav sünguse ja troostituse tunne, soov vältida kõike ilusat ja idüllilist ("Sügispäike" 1961, "Talvine linnamotiiv" 1962). Seoses elukoha muutusega ilmub ta linnavaadetesse Lilleküla ümbrus ("Kuu katuste kohal" 1966, "Üle aia" 1970). Linnamotiivide poole pöördub kunstnik sageli tagasi ka hiljem ("Talvine agulimotiiv" 1981, "Sombune talvepäev" 1987).[3]
Varasemates portreedes keskendub tähelepanu rohkem vormile ja värvile kui maalitava psüühikale.
Murranguliseks kujunes 1968. aasta, kui kunstniku maailmakäsituses toimus pööre religioossuse suunas. Sellest peale on ta maalinud natuuritruid poeetilisi pilte Põhja-Eesti loodusest, lilli, eelistavalt amarülliseid, liiliaid ja pojenge, eriti valgeid, ning vanameisterlikus laadis vaikelusid. Väljendades sisenduslikult oma selginenud elutunnetust, suhtub Maran pieteediga loodusesse ja lihtsaisse argiesemeisse, mis omandavad tema kujutatuina sisemise harmoonia ja sügavama eetilise tähenduse.[6] Tihe ja korrektne maalimisviis tekitab tugeva vormi- ja ruumitunde. Esemete kujutamisel näitab kunstnik meisterlikku materjali edasiandmise oskust. Väheste portreemaalide seast tõuseb esile 1981. a valminud "Kirjakunstnik Sylvia Liiberg". Askeetlikes looduspiltides realiseerib Maran oma filosoofilise taotluse väljendada suurt väikese, keerulist lihtsa kaudu.[7] Kasutamata stiliseerimist, rakendades realismi rikkalikke võimalusi, suudab Maran lihtsate objektide kujutamise kaudu edastada üldisemat ja kandvamat tõetunnetust.
Isiklikku
Tema ema oli skulptor Elfriide Maran ja abikaasa kirjakunstnik Sylvia Liiberg.
Tunnustused
- 1979, 1984 Eesti Kunstnike Liidu Maali aastapreemia[8]
- 1983 Eesti Kultuuriministeeriumi aukiri[8]
- 1987 Kristjan Raua kunstipreemia[8]
- 1990 Vilniuse Maalitriennaali peapreemia[8]
- 2012 Valgetähe IV klassi teenetemärk[9]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn, 1996. Lk 296
- ↑ Pikker Nr.4 1957
- ↑ 3,0 3,1 Mart Lepp, Tallinn Olav Marani loomingus - Sirp ja Vasar, 4.02.1987
- ↑ Ants Juske, Olav Maran - avangardistist vanameistriks - Eesti Päevaleht, 17.01.2009
- ↑ Mart Lepp, Äärelinna poeesia - Kodumaa, 18.03.1987
- ↑ "OLAV MARAN". e-kunstisalong. Vaadatud 25.02.2017.
- ↑ Mari Nõmmela, Mõtteid Olav Maranist - Edasi, 14.12.1982
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Anu Liivak (1993). Olav Maran Näituse kataloog.
- ↑ Eesti Vabariigi teenetemärgid. Olav Maran
Kirjandus
- Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn, 1996. Lk 296