Noovum
Noovum (novum – ld 'uus') on teadusulmežanris oluline poeetiline võte, mille eesmärk on tekitada lugejas kognitiivse võõrituse tunne. Noovum on tekstis midagi uut või võõrast, millega lugejal puudub varasem kogemus või kokkupuude, kuid millega tal on võimalik kognitiivselt samastuda. Kognitiivsus tähendab tunnetuslikkust. Noovumi tekitatud kognitiivne võõritus tähendab, et noovum tundub lugejale tuttav/loogiline, kuid samal ajal on tegemist millegi võõraga. [1]
Darko Suvin toob välja, et kognitiivne võõritus on noovumi puhul kindlasti oluline kriteerium, sest kui noovum näib narratiivis ebausutav, ei suuda see lugejat veenda – sel juhul on tegemist pigem fantastikaga, mitte teadusulmega. Suvini arvates peavad noovumid olema loogiliselt tuletatud ja kognitiivse võõrituse määr on miski, millega on võimalik eristada teadusulmet ja fantastikat. [1]
Mõned kriitikud (nt Istvan Csicsery-Ronay) ei pea oluliseks noovumi teaduslikku konteksti, vaid see on pigem vahend, mille kaudu autor väljendab oma fantaasiat [2]. Noovumite tekitatav kognitiivne võõritus tähendab, et vaatamata noovumi võõrusele on see siiski midagi, mis tundub lugejale loogiline. Jaak Tomberg toob noovumi ülesandena välja kunstilise tunnetuse avardamist ja ulmekirjanduse puhul kitsamalt on noovumi ülesanne võimendamine [3].
Noovumeid on keeruline üheselt määratleda ja need võivad olla erinevat laadi (nt uued leiutised, tehnoloogilised seadmed ja lahendused). Noovumiteks võib pidada mittehumanistlikke eluvorme (nt tulnukad, küborgid), ebatavalisi keskkondi (nt kosmosekolooniad võõral planeedil), aga ka teatud keelelised eripärad (nt tegelase omapärane kõnemaneer, veidrad nimed ja nimetused) [2]. Noovumite hulk võib tekstis tugevasti varieeruda: võib esineda üks keskne noovum, kuid fiktsioonmaailma loomisel võib kirjeldada ka arvukal hulgal noovumeid. Noovumite tähendus võib aja jooksul muutuda: varasemates teostes kirjeldatud noovumid võivad hilisemas ajas reaalsuseks saada, mistõttu need ei ole tunnetuslikult enam noovumid.
Näiteid kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]
Ray Bradbury "451° Fahrenheiti" (1953)
Tegemist on 1953. aastal ilmunud düstoopilise romaaniga, mille põhiline teema on raamatute põletamine, millega tegelevad tuletõrjujad. Raamatuid inimestel olla ei tohtinud ja veel vähem tohtis neid lugeda. Kui kellelgi avastati raamat olevat, kutsuti tuletõrjujad, kes olukorra lahendasid ja raamatu ära põletasid. Sedasama käitumist võib tõlgendada kui noovumit – ebatavaline tegevus, millega lugejal tänases reaalsuses kokkupuude puudub, kuid samas võib ette kujutada, kuidas tulevikus ei olegi raamatutel enam inimeste elus kohta. Raamatud on teoses asendatud erinevate tehnoloogiliste lahendustega. Inimestel on tubades seintel suured ekraanid, mis neid igast küljest ümbritsevad ja mille ees nad oma päevi mööda saadavad. Peale selle on neil kõrvas merekarbid, mis neile aina mingit infot edastavad. Suuri ekraane täis tuba ja merekarbi moodi kõrvaklapid olid teose ilmumise hetkel kindlasti noovumid, sest toona ei olnud tehnoloogilised lahendused nii peened. Tänapäeval see enam otseselt noovumina ei mõju, sest erinevad ekraanid ja kõrvaklapid on muutunud igapäevaseks nähtuseks. See on ka näide sellest, kuidas noovum võib aja jooksul muutuda. [4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Suvin, Darko (1979). Metamorphoses of Science Fiction: On the Poetics and History of a Literary Genre.
- ↑ 2,0 2,1 Org, Andrus 2017. Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
- ↑ Tomberg, Jaak 2004. Noovum keeles. Keskmenihetest postmodernistlikus teaduslikus fantastikas. Keel ja Kirjandus, 11, 830−840.
- ↑ Ray Bradbury (2019). 451° Fahrenheiti. Hea Lugu.