Nokkmüts
Nokkmüts on peamiselt meeste kantav peakate.
Nokkmüts võeti Eestis kasutusele 1850.–1870. aastatel vene sõjaväemütside eeskujul ning oli 19. sajandi lõpuks meeste peamine peakate.[1]
Neid valmistati tumesinisest või mustast villasest riidest ning need olid lameda põhja, voodri, suhteliselt kõrge ääre ja kõva läikiva sirmiga ehk nokaga mütsid.[2]
Nokkmüts oli Eesti eri piirkondades erineva nimetusega: ulaga müts (saarte murdes), nokats (lõunaeesti murdes), lakats (Võru murdes ja Tartu murdes), lakaga müts, sirmiga müts, vene müts, nokamüts jne.
Tänapäeval valmistatakse nende mütside laiad nokad üldjuhul eelpainutatult ja tekstiilsest materjalist (v.a kaptenimütsid, sõjaväemütsid jms). Nokkmütse toodetakse villasegusest, puuvillasest või polümeersest kangast, voodriga või ilma, tagapaelaga, suurust reguleeriva takjakinniti või rihmaga, klõpskinnitusega, ka tuule- ja veekindlatena või perforatsiooniga.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
|
Eestis varem kantud vanemat tüüpi mütse: |
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 94
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 180
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 121
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Nokkmüts |