Mine sisu juurde

Nikol Pašinjan

Allikas: Vikipeedia
Nikol Pašinjan
Nikol Pašinjan
Nikol Pašinjan, 2025
Armeenia peaminister
Ametis
Ametisse asumise aeg
8. mai 2018
Eelnev Karen Karapetjan
Isikuandmed
Sünniaeg 1. juuni 1975
Idževan, Armeenia
Erakond YELK

Nikol Pašinjan (armeenia keeles Նիկոլ Փաշինյան; sündinud 1. juunil 1975 Idževanis) on Armeenia ajakirjanik ja poliitik, alates 2018. aasta 8. maist Armeenia peaminister.

Varajane elu ja haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa Vova Pašinjan (1940–2020) töötas jalgpalli- ja võrkpallitreenerina ning kehalise kasvatuse õpetajana, ema Svetlana suri, kui ta oli 12-aastane, ja teda kasvatas peamiselt kasuema. 1991. aastal lõpetas Idževani 1. keskkooli. 2018. aastal väitis Pašinjan, et korraldas 1988. aastal Karabahhi toetuseks õpilaste streike, marsse ja meeleavaldusi.[1] Ta ei teeninud Armeenia armees, sest tema kaks vanemat venda teenisid enne teda ja ta ei olnud seaduse järgi kohustatud teenima.[2]

1991–1995 õppis Jerevani Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna ajakirjanduse osakonnas, kuid visati enne lõpetamist välja. Enda väitel oma poliitilise tegevuse pärast,[3] kuigi Jerevani Riiklik Ülikool tegi avalduse, et "suurepärase akadeemilise sooritusega üliõpilane Pašinjan" visati ülikoolist välja puudumiste tõttu.[4]

Ajakirjanikutöö ja konfliktid võimudega

[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1992. aastast on ta aktiivselt tegelenud ajakirjandusega. Ta töötas ajalehtedes "Dprutyun", "Hayastan", "Lragir", "Lragir Or" ja "Molorak". 1998. aastal asutas päevalehe "Oragi" (Päevik), mis suleti kohtu otsusega 1999. aastal poliitilistel põhjustel. 1999–2012 päevalehe "Haykakan Žamanak" (Armeenia Ajad) peatoimetaja.[5] USA välisministeerium iseloomustas veebruaris 2001 nii "Oragiri" kui ka "Haykakan Žamanaki" kui "sensatsioonilisi poliitilisi tabloidlehti."[6] 23. detsembril 1999 tungis ajalehe toimetusse tosinkond meest kohaliku ärimehe juhtimisel (keda vihastas ajalehes tema suhtes esinenud süüdistus korruptsioonis) ja peksis läbi nii Pašinjani, kui teised toimetuse meestöötajad.[7]

1999. aasta augustis mõisteti ta poliitilistel põhjustel üheks aastaks vangi, kui ta keeldus maksmast umbes 25 000 dollari suurust laimutrahvi.[8] Samuti kästi tal tagasi võtta süüdistused siseminister Serž Sargsjani ja suure kaubandusettevõtte Mika-Armeenia vastu, mille kohus oli tunnistanud laimuks. "Oragiri" vara konfiskeeriti ja pangakontod külmutati. Simon Pajasliani sõnul tegi see juhtum Pašinjanist "esimese ajakirjaniku, keda postsovetlikus Armeenias laimu eest süüdistati."[9] Tema süüdimõistmist kritiseerisid nii Armeenia, kui ka välismaised inimõiguste aktivistid. Inimõiguste kaitsja Avetik Išhanjan märkis, et "1999. aastal esitati "Oragiri" vastu peaaegu sama palju süüdistusi, kui kõigi Armeenia ajalehtede vastu aastatel 1994–1998. See on tõend poliitilisest tagakiusamisest."[10] Ilmse kohaliku ja rahvusvahelise surve all lükkas apellatsioonikohus karistuse täideviimise üheks aastaks edasi, mille tulemusel karistust ei täide viidud.[11]

Poliitiline tegevus ja opositsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Astus poliitikasse enne 2007. aasta Armeenia parlamendivalimisi. Ta juhtis Umbusaldusliitu, valimisblokki, mis koosnes tema poliitilisest organisatsioonist nimega Alternatiiv ning Demokraatlikust Isamaa ja Konservatiivsest Parteist, mida juhtisid vastavalt endised parlamendiliikmed Petros Makejan ja Mikael Hairapetjan. Bloki peamine poliitiline eesmärk oli president Robert Kotšarjani, peaminister Serž Sargsjani ja oligarh Gagik Tsarukjani võimult kukutamine.[12][13] Umbusaldusliit kogus valimistel 17 475 häält ja jäi alla valimiskünnise.[14] Pärast valimisi korraldas Pašinjan Jerevani Vabaduse väljakul kahepäevase istumisstreigi, et hukka mõista valimistulemused, kui võltsitud ja nõuda nende tulemuste kehtetuks tunnistamist.[15]

Ta oli endise Armeenia presidendi Levon Ter-Petrosjani peamine toetaja 2008. aasta veebruaris toimunud Armeenia presidendivalimistel. Pärast Ter-Petrosjani kaotust valimistel oli Pašinjan valimistulemuste mittetunnustamise peamisi eesvedajaid. 1. märtsil 2008 kogunesid Ter-Petrosjani toetajad Mjasnikjani väljakule Prantsuse saatkonna ja Jerevani raekoja lähedale, kus Pašinjanist sai peamine kõneleja. Ter-Petrosjan pandi koduaresti. Õhtul, kui väljakule oli kogunenud umbes 20 000 inimest, alustasid valitsusväed meeleavaldajate vastu rünnakut, tulistades õhku laske. Pašinjan kutsus inimesi üles jääma. Kuuldi, kuidas Pašinjan käskis meeleavaldajatel „valitsus rünnakuga vallutada“ ja et „peame oma linna Karabahhi rämpsust vabastama“, viidates Kotšarjanile ja Sargsjanile.[16] President Kotšarjani pressiesindaja nimetas Pašinjani 1. märtsi 2008. aasta rahutuste peamiseks provokaatoriks ja korraldajaks.[17]

Pärast 1. märtsi 2008 varjas end 1 aasta ja 4 kuud. 1. juulil 2009 ilmus ta vabatahtlikult Armeenia Vabariigi peaprokuratuuri, kus ta arreteeriti ja 2010. aasta 19. jaanuaril mõisteti 1. märtsil 2008 massiliste korratuste korraldamises süüdistatuna seitsmeks aastaks vangi. Pärast ühe aasta ja 11 kuu pikkust vanglakaristust vabanes ta 27. mail 2011 valitsuse poolt antud üldise amnestia korras.[18] Nii Armeenias, kui välismaal pidasid paljud teda poliitvangiks.[19][20] Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Armeenia kaasraportöörid John Prescott ja Axel Fischer märkisid oma 2011. aasta aruandes, et Pašinjani "pikaajaline kinnipidamine on samuti väga problemaatiline". Nad väitsid: "Nii Pašinjani süüdimõistmise alused kui ka karistuse määramise viis tekitavad väga tõsiseid küsimusi."[21] 2010. aasta detsembris kirjutasid kümned Armeenia Rahvusliku Teaduste Akadeemia liikmed, mis on üldiselt valitsusmeelne organisatsioon, alla kirjale, milles nõuti Pašinjani vabastamist.[22]

Ta kandideeris vangis olles 2010. aasta jaanuaris toimunud Armeenia parlamendi vahevalimistel olles esimene vangistatud parlamendisaadiku kandidaat iseseisva Armeenia ajaloos.[23] Ta sai 39% häältest (4650), samas kui valitsusmeelne kandidaat Ara Simonjan võitis umbes 59% häältega. Pašinjani kampaaniajuh Petros Makejan, tema poeg Karen ja Pašinjani esindaja jaoskonnas Suren Martirosjan peksti läbi ja viidi vigastustega haiglasse. Opositsiooniline Ter-Petrosjani juhitud Armeenia Rahvuskongress nimetas valimisi ebaausateks.[24]

Kõigest mõni päev pärast vanglast vabanemis 27. mail kõneles ta juba 31. mail 2011 Jerevani kesklinnas toimunud opositsiooni meeleavaldusel, öeldes: "Tänasest alates alustame poliitilist protsessi ennetähtaegsete presidendi- ja parlamendivalimiste kasuks, sest ainult need võivad taastada rahva usu tulevikku."[25]

2012. aasta parlamendivalimistel valiti ta Armeenia Rahvuskongressi nimekirjas Armeenia parlamendi liikmeks. 2012. aasta oktoobris mõistis Pašinjan avalikult hukka Rahvuskongressi igasuguse võimaliku koostöö Gagik Tsarukjani ja tema Õitseva Armeenia parteiga. Ter-Petrosjan väitis, et koostöö kaudu Tsarukjaniga suudaks Rahvuskongress kukutada Serž Sargsjani. Pašinjan väitis, et ta "ei leidnud 1. märtsi kurjategijatega kompromissi võimalikuks", viidates endisele presidendile Kotšarjanile, keda peeti Tsarukjani toetavaks.[26] Pašinjan teatas 9. detsembril 2013 sideme katkestamisest Ter-Petrosjani Rahvuskongressiga, kuna viimane püüdis teha koostööd Tsarukjani parteiga, kuigi ta jäi nominaalselt parlamendis Rahvuskongressi fraktsiooni liikmeks. Ta teatas uues erakonna Kodanike Kokkulepe loomisest. Nende eesmärgiks sai Serž Sargsjani võimult kõrvaldada ning korraldada vabad ja õiglased valimised.[27]

2017. aastal valiti ta Armeenia parlamendi saadikuks parteiliidu "Yelk" ("Väljapääs") eesotsas. Valimisliit sai 7,8% koguhäältest, mis andis 105-kohalises parlamendis 9 kohta.[28]

Sametrevolutsioon ja peaministriks saamine

[muuda | muuda lähteteksti]

20. märtsil 2018 teatas, käivitab liikumise Sargsjani „kolmanda presidendi ametiaja“ vastu.[29] 31. märtsil alustas ta koos rühma oma toetajatega jalgsimarssi "Minu samm" Armeenia suuruselt teisest linnast Gjumrist. Pašinjan teatas: Meie tegevuskava hõlmab teede ja hoonete blokeerimist ning sellise kodanikuaktiivsuse tekitamist, mis võimaldaks meil pöörduda parlamendi poole ja peatada Serž Sargsjani loodud petliku riigi ja petliku režiimi töö."[30] Nad jõudsid Jerevani 13. aprillil 2018 pärast 200 km pikkust kõndi. 16. aprillil juhtis Pašinjan tuhandeid oma toetajaid parlamendihoone juurde. Politsei üritas neid jõuga peaada. Pašinjan sai koos kümnete teistega vigastada. Ta üritas ületada okastraadijoont, et murda läbi kumminuiade ja kilpidega relvastatud politseinike rividest. Ta kutsus üles segama parlamendiistungit, mille eesmärk oli valida Sargsjan peaministriks, blokeerides parlamendihoone juurde viivad tänavad.[31][32] 17. aprillil kuulutas Pašinjan, et Armeenias on "revolutsiooniline olukord" ja kutsus oma toetajaid üles "halvama kogu riigisüsteemi tööd".[33] Samal päeval valiti Sargsjan 76 poolt- ja 17 vastuhäälega peaministriks.[34] Pärast Sargsjani peaministriks valimist viis Pašinjan peamise protestipaiga Jerevani Vabariigi väljakule, kus ta kuulutas välja "vägivallatu, sametise rahvarevolutsiooni" alguse Armeenias.[35] 22. aprillil kohtusid Sargsjan ja Pašinjan Armenia Marriott hotellis Vabariigi väljakul. Nende televisiooni otseülekandes ülekantud kohtumine kestis vaid kolm minutit ja seda kirjeldati kui "väga pingelist". Pöördudes Sargsjanile, nõudis Pašinjan, et arutataks "teie tagasiastumise ja võimu rahumeelse üleandmise tingimusi". Sargsjan vastas: "Te ei ole 1. märtsist õppinud." Pašinjan pidas seda vägivallaähvarduseks rahvaliikumise vastu.[36] Umbes tund aega hiljem pidasid maskides politseinikud Pašinjani kinni Jerevani Erebuni rajoonis, kus ta marssis koos oma toetajatega. Armeenia politsei väitis, et nad "viidi kogunemispaigalt jõuga ära" "ebaseadusliku" meeleavalduse tõttu.[37] Jerevani eri osades puhkesid enneolematud detsentraliseeritud protestid, hilisõhtuks oli Vabariigi väljakule ja selle ümbrusesse kogunenud üle 100 000 inimese.[38][39] Pašinjan vabastati 23. aprillil pärast kohtumist esimese asepeaministri Karen Karapetjaniga.[40] Samal päeval asus Sargsjan tagasi. Oma avalduses ütles Sargsjan: "Nikol Pašinjanil oli õigus. Mina eksisin... Tänavaliikumine on minu ametiaja vastu. Ma täidan teie nõudmist. Soovin meie riigile rahu, harmooniat ja tervet mõistust." Tema tagasiastumine kutsus esile Jerevanis ulatuslikud pidustused, milles osales sadu tuhandeid inimesi.[41]

Pärast Sargsjani tagasiastumist nõudis Pašinjan, et Vabariiklik Partei annaks võimu üle rahvaliikumisele. Ta ütles, et vabariiklaste juhitud parlament peaks peaministriks valima "rahva kandidaadi".[42] 1. mail lükkas parlament tema kandidatuuri peaministriks tagasi häältega 45–55.[43] Pärast hääletust kutsus Pašinjan üles üleriigilisele üldstreigile.Ta kutsus inimesi üles jätkama survet parlamendis vabariiklaste enamusele, blokeerides tänavaid ja maanteid, raudteid ja lennujaamu.[44] Peaaegu kogu liiklus Jerevanis ja enamikul Armeenia maanteedel peatati 2. mail kümnete tuhandete inimeste poolt.[45] 8. mail 2018 valis parlament Pašinjani peaministriks häältega 59–42. Tema vastu hääletas 42 vabariiklasest parlamendiliiget ja poolt 13.[46] Sel hetkel oli tal enneolematu toetus. Mai alguse arvamusküsitlus näitas, et 98% vastanutest suhtus positiivselt liikumisse, mis tõi Pašinjani võimule.[47]

Peaminister (2018-)

[muuda | muuda lähteteksti]

Päev pärast peaministriks valimist reisis ta Karabahhia pealinna Stepanakerti, et osaleda Šuši vabastamispäeva ja võidupüha pidustustel oma esimesel ametlikul välisvisiidil selles ametis.[48] Teise välisvisiidi tegi 14. mail 2018, kohtudes Venemaa presidendi Vladimir Putiniga Venemaa kuurortlinnas Sotšis.[49] SRÜ tippkohtumise raames Dušanbes 27. septembril 2018 kohtus Pašinjan Aserbaidžaani presidendi Ilham Alijeviga ja jõudis kokkuleppele anda kaitseministritele korraldus astuda samme olukorra deeskaleerimiseks Aserbaidžaani-Armeenia piiril.[50]

Pašinjani Minu Sammu Liit võitis detsembri alguses 2018 toimunud parlamendivalimised saades 70% häältest ja võites parlamendis 88 kohta 132-st. Pašinjani teine ​​valitsus vannutati ametisse 14. jaanuaril 2019. Pašinjani mainiti 2019. aastal 10 parima maailma liidri nimekirjas, kellel oli Facebookis kõige rohkem suhtlusi.[51]

Pašinjani peaministri ametiajal on algatatud mitmeid kriminaalasju endiste valitsusametnike, sealhulgas endiste presidentide Robert Kotšarjani ja Serž Sargsjani vastu. Varsti pärast Pašinjani valimist peaministriks arreteeriti Kotšarjan süüdistusega "põhiseadusliku korra kukutamises" seoses 2008. aasta presidendivalimiste järgsete meeleavalduste vägivaldse mahasurumisega; kohtuprotsess on pooleli.[52] Pärast seda, kui Armeenia kohus andis 2019. aasta mais korralduse Košarjan vangistusest vabastada, süüdistas Pašinjan Armeenia kohtusüsteemi korruptsioonis, kutsus oma toetajaid üles kohtuhooneid blokeerima ja teatas plaanist kehtestada kõigile kohtunikele kohustuslik taustakontroll. Opositsioon kritiseeris Pašinjani tegevust, kui põhiseadusevastast ja kuritegelikku.[53]

Pärast Teist Mägi-Karabahhi sõda allkirjastas Pašinjan 9. novembril 2020 relvarahu lepingu, mis andis Mägi-Karabahhi ümbritsevad Armeenia okupeeritud alad tagasi Aserbaidžaani de facto kontrolli alla. See viis protestideni, milles Pašinjani süüdistati reeturiks olemises ja mitmed silmapaistvad poliitilised tegelased nõudsid tema tagasiastumist.[54] [55] 2020. aasta Karabahhi relvarahu kokkuleppele järgnenud protestide ajal väitis Riiklik Julgeolekuteenistus (NSS), et nurjas atentaadikatse Pašinjanile, paljastades katseks mõeldud relvade ja lõhkeainete ebaseadusliku omandamise ja ladustamise.[56]

Tema Kodanike Kokkulepe võitis ülekaalukalt juunis 2021 toimunud parlamendivalimised saades 53,9 % häältest.[57]

18. septembril 2024 teatas Riiklik Julgeolekuteenistus, et on nurjanud Venemaa-meelse riigipöördekatse Pašinjani valitsuse kukutamiseks.[58]

2025. aasta juunis alustas Pašinjan avalikku konflikti Armeenia Apostliku Kirikuga, nõudes kõigi armeenlaste katoliikose Karekin II tagandamist ja Püha Etšmiadzini ematooli reorganiseerimist. Ta süüdistas Karekin II-t oma tsölibaaditõotuse rikkumises ja kui ärimees Samvel Karapetjan avalikult kirikut kaitses, võttis Pašinjan ta sihikule. Karapetjan arreteeriti 18. juunil 2025 avalike üleskutsete eest võimu haarata, rikkudes Armeenia kriminaalkoodeksi artikli 422 teist osa. Pašinjan väitis, et on "tõenäoline", et Venemaa valitsus kasutab Karapetjani "hübriidoperatsiooni" pidamiseks "hübriidsõjas" Armeenia vastu.[59][60] 25. juunil 2025 vahistati Armeenia kiriku peapiiskop Bagrat Galstanjan süüdistatuna riigipöörde kavandamises. Galstanjan oli seoses Karabahhia loovutamisega aktiivselt nõudnud Pašinjani tagasiastumist.[61]

Tema Kodanike Kokkulepe võitis 7. juunil 2026 toimunud parlamendivalimised saades 49,82% häältest.[62]

Vaated

[muuda | muuda lähteteksti]

Kogu oma poliitilise karjääri jooksul on Pašinjan positsioneerinud end ideoloogiajärgse poliitikuna.[63] Tema kriitikud on osutanud tema nõrkusele - selge ideoloogia puudumisele.[64] Lääne allikad on kirjeldanud Pašinjani tsentristliku, progressiivse ja liberaalse demokraadina.[65][66][67]

Poliitoloog Nerses Kopaljan võrdles Pašinjani Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroniga ja liigitas ta radikaalseks tsentristiks või õigemini „agressiivseks tsentristiks“. Kopaljani sõnul toetab Pašinjan liberaalset poliitikat, nagu tugev toetus kodanikuühiskonnale, naiste õigustele, hariduse sotsiaalrahastamine, avalikud programmid ja tugev rõhk vaesuse leevendamisele, ning üldiselt konservatiivset poliitikat, nagu tema „kinnisidee seaduse ja korra suhtes ning seaduse paindumatu kohaldamine täiel määral“, kokkuhoiupoliitika ja maksuklassid keskklassi ettevõtetele. Mõlemad Pašinjani toimetatud ajalehed, "Oragir ja "Haykakan Žamanak", olid välisvaatlejate arvates liberaalsed.[68]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on abielus ja tal on neli last.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ https://web.archive.org/web/20231016074550/https://www.lragir.am/2018/05/01/175439/
  2. ↑ https://hetq.am/hy/article/92352
  3. ↑ https://iravaban.net/188629.html
  4. ↑ https://news.am/hy/news/448932
  5. ↑ https://iravaban.net/188629.html
  6. ↑ https://2009-2017.state.gov/j/drl/rls/hrrpt/2000/eur/672.htm
  7. ↑ https://2009-2017.state.gov/j/drl/rls/hrrpt/2000/eur/672.htm
  8. ↑ https://asbarez.com/oragir-editor-sentenced-for-defamation/
  9. ↑ Simon Pajaslian The Political Economy of Human Rights in Armenia: Authoritarianism and Democracy in a Former Soviet Republic. I.B.Tauris. pp. 169–171
  10. ↑ https://iwpr.net/global-voices/freedom-press-or-freedom-harass
  11. ↑ https://web.archive.org/web/20180513205909/http://www.primeminister.am/en/pm-pashinyan
  12. ↑ https://www.azatutyun.am/a/1586947.html
  13. ↑ https://web.archive.org/web/20180522111546/https://www.armenianow.com/news/politics/7295/campaign_violence_radical_oppositi
  14. ↑ Monitoring of Campaign Finance of the 2007 and 2008 Elections in Armenia. chrome-extension://efaidnbmnnnibpcajpcglclefindmkaj/https://transparency.am/files/publications/book_eng_web.pdf
  15. ↑ https://www.azatutyun.am/a/1588495.html
  16. ↑ https://armenianweekly.com/2020/11/18/armenia-supported-pashinyan-now-pashinyan-must-support-armenia/
  17. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29094119.html
  18. ↑ https://iravaban.net/188629.html
  19. ↑ MEDIA LANDSCAPES OF EASTERN PARTNERSHIP COUNTRIES. Yerevan Press Club © 2011. P. 19/https://web.archive.org/web/20180609173150/http://ijc.md/Publicatii/resurse/Media-Landscapes-en.pdf
  20. ↑ https://news.am/en/news/61097
  21. ↑ chrome-extension://efaidnbmnnnibpcajpcglclefindmkaj/https://assembly.coe.int/CommitteeDocs/2011/amondoc12rev_2011.pdf
  22. ↑ https://www.azatutyun.am/a/2236302.html
  23. ↑ https://iwpr.net/global-voices/jailed-politician-stands-armenian-poll
  24. ↑ https://web.archive.org/web/20180522041552/https://www.armenianow.com/news/politics/20304/opposition_nikol_pashinyan_byelection
  25. ↑ https://www.eng.kavkaz-uzel.eu/articles/17302/
  26. ↑ https://www.azatutyun.am/a/24751168.html
  27. ↑ https://www.azatutyun.am/a/25195049.html
  28. ↑ https://armenpress.am/hy/article/885340
  29. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29111833.html
  30. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29140104.html
  31. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29170501.html
  32. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29171073.html
  33. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29172038.html
  34. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29172834.html
  35. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29173294.html
  36. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29184804.html
  37. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29184904.html
  38. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29185111.html
  39. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29185545.html
  40. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29187025.html
  41. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29187178.html
  42. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29190153.html
  43. ↑ https://www.dw.com/en/parliament-vote-falls-short-for-armenias-protest-leader/a-43609353
  44. ↑ https://www.rferl.org/a/armenia-parliament-rejects-opposition-leader-pashinian-as-pm/29201965.html
  45. ↑ https://www.dw.com/en/protests-shut-down-armenian-capital-following-parliament-vote/a-43612226
  46. ↑ https://www.azatutyun.am/a/29214870.html
  47. ↑ https://www.aravot.am/2018/05/11/956449/
  48. ↑ https://hetq.am/en/article/88637
  49. ↑ https://www.rferl.org/a/armenia-pashinian-russia-putin-sochi-eaeu-belarus-kazakhstan-kyrgyzstan/29224453.html
  50. ↑ https://armenpress.am/en/article/949052
  51. ↑ https://web.archive.org/web/20190806172319/https://twiplomacy.com/blog/world-leaders-facebook-2019/
  52. ↑ https://www.reuters.com/article/us-armenia-president-bail/armenia-releases-former-president-kocharyan-on-4-million-bail-idUSKBN23P2J6/
  53. ↑ https://mirrorspectator.com/2019/05/21/pashinyan-tells-supporters-to-block-courts-asks-judges-to-resign/
  54. ↑ https://www.theguardian.com/world/2020/nov/11/nikol-is-a-traitor-armenia-pm-refuses-to-yield-to-opposition-after-nagorno-karabakh-deal
  55. ↑ https://oc-media.org/live-updates-armenian-president-calls-on-pashinyan-to-resign/
  56. ↑ https://armenpress.am/en/article/1034879
  57. ↑ https://www.theguardian.com/world/2021/jun/21/armenian-pm-claims-victory-parliamentary-election-rival-alleges
  58. ↑ https://www.politico.eu/article/russia-stage-violent-coup-armenia-investigation-allegiation/
  59. ↑ https://armenianweekly.com/2025/06/11/faithful-rally-as-church-prime-minister-rift-widens/
  60. ↑ https://jam-news.net/moscow-attempting-ivanishvili-2-0-operation-in-armenia-says-analyst/
  61. ↑ https://www.reuters.com/world/armenia-arrests-archbishop-over-alleged-coup-plot-2025-06-25/
  62. ↑ https://www.azatutyun.am/a/armenia-parliament-elections-2026-simulation/33762594.html
  63. ↑ https://eurasianet.org/young-activists-and-regime-veterans-armenias-new-compromise-government
  64. ↑ Nikol Pashinyan: Armenia's maverick street leader and future PM. New Straits Times. By Afp May 8, 2018 @ 8:09am https://www.nst.com.my/world/world/2018/05/367155/nikol-pashinyan-armenias-maverick-street-leader-and-future-pm
  65. ↑ https://www.rferl.org/a/armenia-elections-unprecedented-outreach-campaign/28403582.html
  66. ↑ https://web.archive.org/web/20230609021434/https://globalriskinsights.com/2018/11/nikol-pashinyan-nagorno-karabakh-conflict/
  67. ↑ https://carnegie.ru/commentary/76365
  68. ↑ MEDIA SUSTAINABILITY INDEX 2001 The Development of Sustainable Independent Media in Europe and Eurasia. 2001 by the International Research & Exchanges Board (IREX). P. 31 (Armenia)/https://web.archive.org/web/20121030190047/http://irex.org/system/files/u105/EE_MSI_2001_Full.pdf
Eelnev
Karen Karapetjan		 Armeenia peaminister
Alates 2018. aastast		 Järgnev
võimul
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Nikol_Pašinjan&oldid=7171359"