Nekrutikohustus
Nekrutikohustus oli Venemaa keisririigi kehtestatud kohustus, mille järgi talupoegadel tuli enda seast anda Venemaa keisririigi väeteenistusse teatud arv mehi ehk nekruteid.[1]
Eesti alal kehtestati see pärast asehalduskorra likvideerimist Eesti- ja Liivimaal 1797. aastal.[2], vastavalt 1797. aasta 1. septembri ukaasile. Ülevenemaaliseks nekrutivõtmise põhialuseks oli 1766. aastal kinnitatud "Nekrutikohustuse üldreglement", mille alusel tuli igast kubermangust värvata nekruteid vastavalt nekrutikohustuslike meeste arvule, aluseks pidid olema viimase hingeloenduse andmed. Nekrutite ülalpidamiseks sõjaväeteenistuses pidid kogukonnad tasuma raha maksmisest rõivastuse ja proviandi eest kuni 1871. aastani.
1831. aastal anti välja uus nekrutistatuut, nekrutikohustuse alla, kuulus maksualune elanikkond: talupojad, linnaelanike alamkihid, soldatilapsed. Kaupmehed, linnade aukodanikud ja vaimulikkond olid nekrutikohustusest vabastatud. Vabastatud need talupojad, kellel olid kogukonnas riiklikud kohustused (näiteks kohtute liikmed). Statuudi alusel võeti nekrutiks 20-35-aastaseid mehi, kelle kasv oli vähemalt kaks arssinat ja kolm verssokit (s. o. 155,5 cm) ning kellel polnud kehalisi puudusi ega vigastusi. Statuut lubas mõisnikel anda nekruteid oma äranägemise järgi ükskõik mis ajal tulevaste võtmiste arvelt, selline soodustus võimaldas mõisnikel vabaneda ebameeldivatest talupoegadest. Teenistusajaks määrati 20 aastat[3].
1854. aastal seadustati ülevenemaaliselt kogukonnasisene nekrutiksminek liisuheitmise teel. Liisuheitmine toimus jaoskondade kaupa. Maal moodustas ühe jaoskonna vald. Nekrutikohustusest olid vabastatud talurahvakoolide õpetajad, postiljonid, lootsid, linnades maja või muu kinnisvara omanikud. 1861. aastal Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangu kohta välja antud uue nekrutikohustuse seadusega vabastati lisaks 1854. aasta eeskirjades mainitutele ametitunnistuse esitamisel ka organistid, paberitega maamõõtjad ja nende abilised, rõugepanijad, apteekriõpilased ja külale vajalikud käsitöölised: pottsepad, puusepad, vankritegijad ja sepad. Uus seadus jagas liisupoisid vanuse järgi kolme järku. Esimesena pidid liisku tõmbama 20-25-aastased esimesse järku kuulujad (esmajärjekorras minejad), teisena 25-30-aastased ja kolmandana 30-35-aastased ja teisest järgust need, kellel oli kaks last[3].
1868. aastast lühendati sõjaväeteenistusaega 20 aastalt 15 aastale, millest 10 aastat tuli olla tegevteenistuses, ülejäänud viis armee reservis.
Nekrutikohustus lõpetati 1874. aastal ning asendati see üldise sõjaväekohustusega Venemaa keisririigis. Venemaa keisririigi 1874. aasta 1. jaanuari seadus üldisest sõjaväekohustusest kehtestas kõigist seisustest isikutele sõjaväeteenistuse alates 21. eluaastast maaväes 15-aastase (neist 6 aastat tegevväes ja 9 reservis) ja mereväes 10-aastase (neist 7 aastat tegevväes ja 3 reservis) teenistusaja[3].
Teenistusaja pikkus Venemaa keisririigis sõltus haridustasemest. Soodustusi ja vabastusi tegevteenistusest andsid perekonnaseis ja perekondlikud põhjused. 1. soodustuskategooriasse kuulusid perede ainukesed pojad või ainsad töövõimetute vanemate toitjad, 2. perede ainukesed töövõimelised pojad, kui peredes oli veel teisi töövõimetuid lapsi, olenemata sellest, kas isa oli töövõimeline või mitte - kõik nimetatud isikud vabastati tegevteenistusest ja arvati kohe maakaitseväkke.
Tegevteenistuseks vajalik arv noorsõdureid saadi täis liisutõmbamisega, liisku võeti üks kord elus. Need, kes liisuheitmisest vabastatud olid, arvati 40-aastaseks saamiseni maakaitseväkke ja kutsuti tegevteenistusse vaid sõja korral. Rahuajal värvati 25-30% sõjaväekohustuslikest kutsealuste üldarvust. Eestis võeti Venemaa keisririigi ajal sõjaväkke igal aastal 1200-2200 noorsõdurit[3].
Nekrutite vastuvõtuga tegelesid, kuni 1874. aasta üldise sõjaväekohustuse kehtestamiseni, igas kreisilinnas ajutiselt ja kubermangulinnades Kroonupalati juures ühe osakonnana alaliselt moodustatud väeteenistused ehk nn nekrutiametid.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ T. Hallik, 2009. Ajaloo mõisted gümnaasiumile (eesti-vene-eesti sõnastik). Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 112
- ↑ Eesti ajalugu: kronoloogia. 2007. Koostanud Sulev Vahtre. Teine trükk. Kirjastus Olion. Lk 109
- 1 2 3 4 "Ülevaade sõjaväeteenistuskohustusest Balti kubermangudes", Rahvusarhiiv