Negotiorum gestio
Negotiorum gestio (ld volituseta võõraste asjade ajamine; sks Geschäftsführung ohne Auftrag) on õiguse instituut, mida Rooma eraõiguses nimetatakse volituseta võõraste asjade ajamiseks ja Eesti õiguses käsundita asjaajamiseks.[1][2]
Negotiorum gestio Rooma õiguses[muuda | muuda lähteteksti]
Rooma eraõiguses jagatakse võlasuhted neljaks: lepingust, lepingusarnasest suhtest (ehk kvaasilepingust), õigusrikkumisest (ehk deliktist) ja nagu õigusrikkumisest (ehk kvaasideliktist) tulenevad võlasuhted.[3] Kui poolte vahel puudub leping, aga suhe on sarnane lepingutega, siis nimetatakse neid obligatsioone nagu lepingust tekkinud obligatsioonideks (ld obligationes quasi ex contractu). Nende obligatsioonide alla kuuluvad kolm juhtu: volitusteta võõraste asjade ajamine, alusetu rikastumine ja varaühisus. Volituseta võõraste asjade ajamist nimetatakse negotiorum gestio’ks. Isikut, kes ajab teise asju nimetatakse negotiorum gestor’iks. Tavaline negotiorum gestio näide on olukord, kui peremees on ära sõitnud ja tema äraolekul tekib ootamatu vajadus hoonet parandada. Remondi teeb naaber, kellel pole selleks peremehe eelnevat nõusolekut. Naaber kui negotiorum gestor peab peremehele aru andma oma tegevustest ja peremees peab talle tasuma kõik kulud, mida naaber kandis peremehe jaoks kasulikul asjaajamisel. Heakskiit, mille isik annab negotiorum gestor’ile asjaajamise eest, on ratihabitio.[1] Negotiorum gestio näideteks on ka juhtumid, mis puudutavad esemetele tehtud kulutusi, näiteks üürniku pärija toestab üüritud maja, üks kahest vennast ehitab vendade kaasomandis olevale maatükile hooned, teise isiku orja ravinud isik nõuab sõltumata orja surmast ravimiseks tehtud kulutuste hüvitamist.[4]
Kui teine isik ajab äraoleva isiku asju, siis tekib mõlemal poolel hagi, mida nimetatakse käsundita asjaajamise hagiks.[5] Negotiorum gestio instituut võimaldas soodustatul (ld dominus) esitada tema asja ajanud isiku (ld negotiorum gestor) vastu hagi asjaajamise käigus tekitatud kahju hüvitamiseks (ld actio negotiorum gestorum directa). Asjaajajal oli võimalik soodustatule esitatava vastuhagiga (ld actio negotiorum gestorum contraria) nõuda tehtud kulutuste hüvitamist. Actio contraria esitamise eelduseks oli see, et asjaajaja oli juba asjaajamisele asumisel plaaninud nõuda soodustatult tehtud kulutuste hüvitamist. Asjaajaja nõue oli peamiselt mõeldud asjaajamise käigus tehtud väljaminekute katmiseks, eelkõige selle raha, mille eest telliti teenuseid või osteti materjali. Rooma õiguses toimus teise isiku asjade ajamine tasuta, sest oma töö eest tasu saamist ei peetud kõrgemasse klassi kuuluvatele roomlastele seisusekohaseks. Actio contraria esitamiseks pidi asjaajamine olema soodustatu jaoks kasulik. Selle tingimuse kehtestamisega püüti vältida liiga intensiivset sekkumist teise isiku asjadesse. Seega ulatas üllas roomlane abikäe kaaskodanikule, kes viibis oma majapidamisest eemal ja kelle vara kaitseks tuli rakendada kiireloomulisi meetmeid, et vältida ohtu tolle varale või mainele.[4]
Käsundita asjaajamine Eesti õiguses[muuda | muuda lähteteksti]
Rahalise nõude esitamiseks teise isiku vastu peab olema õiguslik alus. Põhiline õiguslik alus raha nõudmiseks eraõiguses tuleneb sellest, et poolte vahel on võlasuhe.[6] Ühe variandina saab võlasuhe tekkida käsundita asjaajamisest.[7]
Käsundita asjaajamine toimub siis, kui üks isik (asjaajaja) teeb teise isiku (soodustatu) kasuks midagi tema soodustamise eesmärgil, ilma et asjaajaja oleks selleks seadusest või lepingust tulenevalt kohustatud. Asjaajaja tegu võib lisaks soodustatu kohustuste täitmisele olla suunatud soodustatu varaliste huvide, elu või tervise kaitseks. Asjaks ei ole seega mitte ainult kehaline ese, õigused ja loomad, vaid huvi kõige laiemas mõttes.[2]
Ühelt poolt annab käsundita asjaajamise instituut asjaajajale õiguse nõuda soodustatult kulutuste ja kahju hüvitamist, mida ta kandis seoses käsundita asjaajamisega. Teatud juhtudel on Eesti õiguses võimalik nõuda asjaajamise eest tasu maksmist. Teiselt poolt kaitseb käsundita asjaajamise instituut soodustatut tema asjadesse sekkumise vastu juhtudel, kus ta ei soovi kõrvalist abi (erandiks on juhtum, mil käsundita asjaajamine on oluline avalikes huvides). Kui asjaajaja tegutseb pahauskselt, siis asjaajamise kulud ja talle asjaajamise käigus tekkida võiv kahju jääb tema enda kanda. Lisaks peab asjaajaja kõrvaldama asjaajamise tagajärjed ning hüvitama soodustatule asjaajamise käigus tekitatud kahju.[2]
Asjaajajal võib olla õigus kulutuste hüvitamisele juhul, kui ta tegi teise isiku asjale ebaseadusliku, kuid mitte omavolilise valdajana vajalikke kulutusi asja omaniku soodustamise tahtlusega. Näiteks on kaasomanikul ja korteriomanikul õigus teha vajalikke kulutusi teiste kaasomanike või korteriomanike eelneva nõusolekuta ning nõuda kaasomanikult või korteriomanikult ka muude kulutuste hüvitamist.[2] Oluline on eristada vajalikke kulutusi kasulikest ja toreduslikest kulutustest, sest sellest oleneb asjaajaja õigus nõuda kulutuste hüvitamist. Esemele tehtud kulutused on vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest, seevastu kasulikud on kulutused, millega eset oluliselt parendatakse, ja toreduslikud on need, millega taotletakse peamiselt eseme mugavust, meeldivust või ilu.[8]
Käsundita asjaajamise sätted ei kohaldu juhul, kui ühe isiku kasuks on määratud juurdepääs üle teise isiku kinnisasja. Esimeselt iskult mõistetakse sel juhul teise kasuks hüvitis juurdepääsu saamise eest, mis sisaldab hüvitist kulutuste eest, mida juurdepääsuga koormatud kinnisasja omanik peab juurdepääsu võimaldamisega seoses kandma.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Pärnu: Penikoorem 2005, lk 163.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Tampuu, T. Võlaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne IV. Tallinn: Juura 2020, lk 624-626.
- ↑ Siimets-Gross, H., Ristikivi, M. „Fontes iuris romani”. Tartu Ülikooli kirjastus 2019, lk 180.
- ↑ 4,0 4,1 Värv, A. Kulutuste kondiktsioon: teise isiku esemele tehtud kulutuste hüvitamine alusetu rikastumise õiguses. Tartu Ülikooli kirjastus 2013, lk 22-24.
- ↑ Siimets-Gross, H., Ristikivi, M. „Fontes iuris romani”. Tartu Ülikooli kirjastus 2019, lk 208.
- ↑ RKTKo 3-2-1-51-11 p 14.
- ↑ Võlaõigusseadus – RT I, 15.03.2022, 15.
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus – RT I, 22.03.2021, 8.