GUPVI

Allikas: Vikipeedia

GUPVI ehk NKVD sõjavangide ja interneeritute peavalitsus (vene keeles Главное управление по делам военнопленных и интернированных) oli NKVD, hiljem Siseministeeriumi, struktuuriüksus, mis vastutas sõjavangilaagrite eest Nõukogude Liidus 1939–1953 aastatel.

GUPVI asutati NKVD struktuuriüksusena septembris 1939 peale Nõukogude Liidu sissetungi Poolasse. Algseks nimeks oli sõjavangide valitsus (управление по делам военнопленных), detsembris 1939 nimetati see sõjavangide ja interneeritute valitsuseks ning peavalitsuseks muudeti see jaanuaris 1945.[1] 1951. aastal reorganiseeriti GUPVI uuesti sõjavangide ja interneeritute valitsuseks.[2]

1939. aastal loodi laagrid Poola sõjavangide jaoks, kellele lisandusid 1940. aastal annekteeritud Eestist, Lätist ja Leedust interneeritud Poola kodanikud. 1939–1940 lisandusid laagritesse Talvesõjas vangistatud Soome sõjavangid ning 1941–1945 Saksamaa ja teiste Teljeriikide sõjavangid.

1942–1944 tegutsesid GUPVI alluvuses ka erilaagrid Saksa sõjavangistusest naasnud punaarmeelaste, Saksa tagalasse jäänud sõjaväeteenistuseas meeste ning tsiviilisikute, keda kahtlustati koostöös sakslastega, ehk niinimetatud "erikontingendi" jaoks. 19. juulil 1944 määras siseasjade rahvakomissar erilaagrid NSV Liidu NKVD GULAGi koosseisu.[2]

1945. aastal ühes Jaapanile sõja kuulutamisega loodi vangilaagrid Mandžuurias.

Enamus sõjavangidest repatrieeriti kodumaale 1950. aastaks.

1939–1953 käis laagritest ja sõjavangide ning interneeritute tööüksustest läbi umbes 4,2 miljonit inimest[3], seal hulgas üle kahe miljoni Saksa sõjavangi ning üle 600 000 Jaapani sõjavangi. [1]

Juhid [1][muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Nekrasov, Vladimir Filippovich (2002). MVD of Russia: An Encyclopedia (МВД России: энциклопедия). Lk 540-541. ISBN 5-224-03722-0.
  2. 2,0 2,1 Peeter Kaasik, "Nõukogude Liidu sõjavangipoliitika Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel: sõjavangide kinnipidamissüsteem Eesti näitel ja hinnang sõjavangide kohtlemisele rahvusvahelise õiguse järgi", 2012, ISBN 9789949290550
  3. Kaasik 2012, lk 81