Millefiori

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Millefiori jaoks valmistatud mosaiikklaasdetailid murrine
Millefiori-tehnikas tänapäeval valmistatud klaasplaat
Veneetsia rosetthelmed, 16. sajand
Iluasjaks valmistatud millefiori-kuul 1500. aastast, mosaiiklõigud on sulatatud kullalehest taustale
1950. aastatel valmistatud paberiraskus

Millefiori (itaalia keeles mille fiori 'tuhat lille') on klaasikunsti tehnika, mille puhul kuuma klaaseseme pinda surutakse lillemotiivimustriga mosaiikklaasdetailidest kaunistus[1].

Sõnavara[muuda | muuda lähteteksti]

Mõni teatmeteos kasutab sõnu "millefiori-klaas" ja "mosaiikklaas" sünonüümidena[2][3].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mosaiikklaasi tehnikat viljeldi juba väga kõrgel tasemel Vana-Roomas, sellest klaasist helmeid ja kaunistusi metallesemetel on impordituna leitud veel ka varakeskaja Euroopast. Millefiori nime all sai see tehnika populaarseks renessansiperioodil, arvatavasti leiutati see Vana-Rooma klaasesemeid eeskujuks võttes uuesti[4]. 18. sajandil Itaalia positsioon klaasitööstuses nõrgenes ja kallis ning ajamahukas tehnika kadus käibelt. 19. sajandi teises pooles hakkas uuesti suurenema huvi mosaiikklaasi tootmise vastu, selle valmistamise oskus tõusis taas kõrgele tasemele ja on andnud 19. ja 20. sajandil meisterlikke saavutusi.

15.–17. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Rosetthelmed[muuda | muuda lähteteksti]

15. sajandi lõpul ja 16. sajandil hakkasid Murano klaasimeistrid otseselt rooma mosaiikklaasi eeskujul valmistama värviliste mustritega millefioriklaasi. Ehkki ei ole täpselt teada, millal hakkasid Murano klaasimeistrid sellega katsetama, on teada fakt, et 1496. aastal on Maria Barovier registreeritud kui värviliste klaasvarraste valmistaja, kui Muranol Barovieri töökojas arendati välja klaashelmeste valmistamise tehnoloogia ning hakati tegema ševroone ehk rosett- või tähthelmeid. Nimetatud tehnika on lähedalt sarnane mosaiikvarda valmistamisega. Piibule tehti mull, mida meister rullis metallplaadil, kastis selle siis järgmisse värvi, rullis taas ning pressis vormis tähekujuliseks ja nii kuni kuus-seitse korda. Seejärel venitati saadud toorik pikaks vardaks. Nii tekkis varda ristlõikesse mitmevärvilise tähe kujuline muster. Jahutatud varras lõigati tükkideks ning tükkide otsad lihviti. Klassikalisteks värvideks olid sinine, punane ja valge, kuid kasutati ka muid kombinatsioone, näiteks rohelist ja kollast. Enim leitakse neid tänini Lääne-Aafrikast.[5]

Anumad ja iluasjad[muuda | muuda lähteteksti]

Peale helmeste on 16. ja 17. sajandist teada näited millefiori-anumatest, mida tõenäoliselt valmistati väga harva. Säilinud eksemplarid on olnud valmistatud pigem vaatamiseks Kunstkammeris kui tavapäraseks kasutamiseks. Need valmistati vormipuhumise tehnikas, kus värvitule või värvilisele kuumale klaasipallile korjati peale mosaiikvarda lõigud (mõnikord paigaldati nende alla veel kullaleht) ning seejärel puhuti see vormi sisse. Puhumisel ja vormimisel kujundid deformeerusid, luues voolava ruumilise efekti. Loodi ka iluasju, millefioriklaasist kuule, mis seisid väärismetallist või kullatud metalljalal ja kandsid samast materjalist väikest skulptuuri, mis kujutas mõnd antiikmütoloogia tegelast või mõne eksootilise rahva esindajat.

Millefiori-klaas väljaspool Itaaliat[muuda | muuda lähteteksti]

Üheks tõendiks, et millefiori-tehnikat tunti 17. sajandil ka väljaspool Itaaliat, on 1988. aastal leitud Louis XIV-le kuulunud unikaalne millefiori-tehnikas klaasplaatidega laud, mis esineb kuningliku inventari nimistus 1681. aastal, nii et see pidi olema tehtud enne seda aastat. Laua valmistajaks peetakse itaalia päritolu prantsuse klaasimeistrit Perrotot[6].

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi algus oli Veneetsias klaasivalmistamise osas erakordselt vaene periood, kuid klaasivalmistamise traditsioon sellel saarel ei olnud päris hääbunud. Üks tehnika, mis säilis suhteliselt elavana, oli ševroonhelmeste valmistamine. Lisaks neile hakati klaashelmeid valmistama ka leekpõletitehnikas: metallvarda otsa võetud väikesele klaasikogumile korjati peale mosaiikvardalõigud, need rulliti alusmassi sisse ja tulemuseks saadi ühtlase lillelise mustriga helmes. Helmed olid suuremalt jaolt toodetud koloniaalturgude tarbeks.

Renessansi millefiori-lillede juurest liiguti 19. sajandi mosaiikklaasis keerukamate kujundite juurde. Giovanni Franchini täiustas mosaiikvarraste tegemise tehnikat ja hakkas umbes 1840. aasta paiku tegema väga keeruka mitmejärgulise mustriga vardaid eelnevalt ettevalmistatud mosaiikdetailidest. Tema tööd jätkas poeg Giacomo Franchini, kes lõi veel keerukamaid kompositsioone lillepärgade, figuuridega ja gondlikujudega varrasteni välja, millega kaunistatud esemed, nagu paberiraskused ja noapead said 19. sajandi teisel poolel moeasjaks nii Euroopas kui Ameerikas. Tema veel keerukam saavutus oli väljapaistvate isikute portreed sisaldavad mosaiikvardad. 1870. aastatel hakati historitsismimoe tuules kopeerima antiikseid esemeid. Murano klaasimeistrid hülgasid katsetamise käigus puhumistehnika ning "leiutasid" taas Rooma mosaiikklaasi tehnoloogia, mille puhul sulatati mosaiikosadest lame plaat, see koolutati soovitud kujuga vormile ja lihviti ning poleeriti.[7]

Tänapäeva mosaiikklaasikunst kombineerib väga erinevaid ajaloolisi tehnikaid, kuid millefiori-mustritega tehakse tänini väikesi ehteasju ja suveniire.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]