Metsik lingvistika

Allikas: Vikipeedia

"Metsik lingvistika" on eesti kirjaniku ja semiootiku Valdur Mikita 2008. aastal ilmunud esseekogumik, mis käsitleb keele, kirja, kultuuri, looduse ja Eesti identiteedi seoseid.

Arvustaja Berk Vaheri sõnul sarnanes "Metsik lingvistika" Mikita esikteosega "Äparduse rõõm"," kätkedes esimeses osas teoreetilisi esseid ja teises osas isiklikuma sisuga kultuurikogemuslikke imelugusid ehk memoraate, kus taas on raske tabada poeetilise fantaasia lendutõusuhetke argitõikade pinnalt".[1] Mikita vaatleb Eesti nüüdiskultuuri ja selle ajaloolise aluspõhja varjatud seoseid: "Eesti ühiskonnakorraldus on läbinisti etnofuturistlik: arhailine korilussugemetega agraarilm, mille peal lasub infoajastu võimas kontsentraat" (lk 123). Ta väärtustab kultuuri varasemaid vorme ning leiab, et nende nüüdisajal elustamine võiks olla kasulik: "Muistsel inimesel oli vaja teistsugust, sõna maagilisest jõust läbi imbunud enesesuhtlust. Ellu jäid need, kelle sõna maagiline jõud toimis, see hoidis inimest elus piirsituatsioonides. /---/ Tänapäeva ühiskond õpetab inimest maailmaga kohanema, kuid jääb hätta õpetussõnade jagamisel, kuidas kohaneda iseendaga." (lk 41–42)

Tiit Hennoste hinnangul on Mikita teos üks puhtamaid esseistika näiteid Eesti nullindate kirjanduses, selle sisuks on tema määratluse kohaselt "arutlused keelest, kirjast, rahvakultuurist ja mõtlemisest".[2]

Metsik lingvistika[muuda | muuda lähteteksti]

Metsik lingvistika on inimese kodustamata keelevõime. Inimese keelelised võimed on ilmselgelt palju suuremad, kui ta ise usub need olevat. "Keel on see, mis on kirjas raamatus". Keele kaks väljendusvormi – kõne ja kiri – on teineteise suhtes asümmeetrilised. Me ei tea, kus on meie keele piirid, kuid piiridel juhtub just huvitavam.

Igal looduskehal on oma nimi, heli ja akustiline varjukuju. Sellist keelepraktikat võimendavad sünesteetilist päritolu aistingud, mis tekivad vormi akustilisest tajumisest.

Sünesteesia ehk kognitiivne sümbolism – helide tajumine värvidena, vormide tajumine helidena jne. Ilma sellise aluseta ei oleks ilmselt saanud tekkida metafoor ja mõtlemine võrdkujude abil.

Tantsimine oli hea viis omavahel suhelda, kuna see lõi eelduse võõraga samastuda ja üksteist mõista. Tõenäoliselt on mitmete kultuurinähtuste algus just rituaalsetes tantsudes.

Kõige ürgsem keeletaju – animistlik kõnelus kivide, puude, lindude ja loomadega. Sügavaim lingvistiline fenomen.[3]

Kirja tekkest[muuda | muuda lähteteksti]

Vanal ajal oli keel tasakaal inimese ja maailma vahel, samuti maagiline mõtlemise tööriist. Kirja tulekuga muutus keel aja jooksul pelgalt kommunikatsioonivahendiks. Selle tõttu surid välja mitmed keele arhailisemate vormidega seotud kultuurinähtused.

Inimese suhted keelega muutusid keerulisemaks, kuna eelnevale tuli hakata keeles otsima tähendusi ning neid mõtestada, samuti aru saada, milline suhe on tähendusel inimesega.

Kirja levimise kõige otsesem kaasnähe on see, et kultuuripraktika hakkab parasiteerima tähenduse ideel. Analüüsiv inimene elab pidevalt hirmu ja kahtluse seisundis, kuna inimesel pole jõudu kogu tähenduste laviini kontrolli all ja tasakaalus hoida. Iga uus tähendus võib põhjustada süsteemis uue varingu.

Kirja tekkega arenesid kõik märgisüsteemid, kirjast arenes hea maailma kogemise ja salvestamise viis, kirjast sai võimu tööriist (isalt pojale traditsioon asendus kõikjal kirjapandud teksti vastuvaieldamatu tõega).[3]

Raamatu avaldas kirjastus Grenader, kaane kujundas Maite Kotta.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Berk Vaher Trikster ja trikster. Vanapaganatosin ülestähendust" Sirp, 25.07.2008 (vaadatud 15. juunil 2011)
  2. Tiit Hennoste "Mälu ja elu. Grilliajastu kirjandus. Mõttevahetus: 00-ndad eesti kirjanduses" Looming 9/2009
  3. 3,0 3,1 Valdur Mikita (2008). Metsik lingvistika. Grenader.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]