Max Horkheimer
Max Horkheimer (14. veebruar 1895 Zuffenhausen (tänapäeval Stuttgardi linnaosa) – 7. juuli 1973 Nürnberg) oli Saksamaa filosoof ja sotsioloog.
Ta oli üks kriitilise teooria alusepanijaid ja Frankfurdi koolkonna esimene juht.
Max Horkheimer oli juudi rahvusest.
Horkheimeri vaated:
- Ta nimetas oma õpetust kriitiliseks ühiskonnateooriaks, mis ei uuri vahetult antut (nagu positivistid), vaid ajalooliselt kujunenud ja muutuvaid nähtusi ning sündmusi.
- Kriitilisel teoorial on kaks ülesannet: a) tähistada seda, mida tuleb muuta (innovaatilisus); b) tähistada seda, mida tuleb säilitada (traditsioonilisus). Max Horkheimer: "Edasi saab minna ainult siis, kui me tunneme olevikku, lähtume tulevikust ja arvestame minevikku".
- Ratsionaalsuse kui vahendi kriitika ja uue ratsionaalsuse otsingud. Mõistus on justkui tumestatud, kuna on saanud vaid võimu ja vajaduste rahuldamise vahendiks (instrumentaalne mõistus).
- Horkheimer tunnistas sisedialoogi. Inimene pole igaveseks ajaks ette antud muutumatu idee. Mõtlevas inimeses toimub alati pidev dialoog (sõltuvalt ajastust ja ümbritsevatest oludest).
- Pärast teist maailmasõda muutusid Horkheimeri vaated oluliselt: vasakult paremale (liberalismi suunas).
Max Horkheimeri põhiteosed
[muuda | muuda lähteteksti]- “Valgustuse dialektika” (1944; koos Adornoga)
- “Mõistuse tumestus” (1947)
- “Autoritaarne riik”
Teosed eesti keeles
[muuda | muuda lähteteksti]- "Kaob see, mida me nimetame mõtteks". Vestlus filosoof Max Horkheimeriga. Tõlkinud ja kommenteerinud Mart Kivimäe – Looming 1990, nr 10, lk 1398–1409
- "Mõtteid tänapäeva ajateadvusest". Tõlkinud Mart Kivimäe – Looming 1992, nr 2, lk 215–218
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Mart Kivimäe, "Märksõnu Max Horkheimeri ajamõtteist" – Looming 1992, nr 2, lk 219–229
- Mart Kivimäe, "Mis on klassik sotsiaalfilosoofias. Max Horkheimer – 100" – Hommikuleht 16. veebruar 1995, lk 18