Marginalism

Allikas: Vikipeedia

Marginalism on majandusteooria mikroökonoomikas, mis uurib tarbimist, nõudlust, pakkumist. Peaaegu samasugust majandusteooriate ja teadlaste koolkonda, rõhuasetusega Ameerika majandusteadlastele, kutsutakse USA käsitluse järgi neoklassikaline majandusteadus.

1870. aastal kerkis majandusteaduses esile marginalistlik majandusmõtte koolkond, mis valitses läänemaailma majandusharidust kuni 1930. aastani ning mis on tänaseni oluline mikroökonoomikas. Tuntumad majandusteadlased, kes kuuluvad marginalistide esimesse generatsiooni on Jevons Inglismaal, Menger Austrias ja Walras Šveitsis.

Jevonsi "Theory of Political Economy"(1871) leidis, et majandusteadus on samuti matemaatikaga seotud. Samas kasutas ta utilitarismi psühholoogilist baasi, et selgitada tarbimist heaolu maksimeerimise seisukohalt.

Walrasi "Elements of Pure Economics" (1871) tuletas nõudluskõvera.

Menger "Grundsatze der Volkswirtschaftslehre" (1871) ei olnud nii matemaatiline kui teistel. Tema selgitas inimese majandustegevuse aktiivsuse põhjusena vajaduste rahuldamist.

Teise generatsiooni marginalistid on Inglismaalt Philip Henry Wicksteed, William Smart ja Alfred Marshall, Austriast Eugen von Böhm-Bawerk ja Friedrich von Wieser, Šveitsist Vilfredo Pareto ja USAst Herbert Joseph Davenport ja Frank A. Fetter.

Marginaalanalüüs[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marginaalanalüüsi kasutamine lähtutakse majanduslike protsesside kirjeldamisel kogutulu, kogukulu ja kasumlikkuse näitajate muutumise uurimisest. Uuritakse lisanduvat tulu, kulu ja kasumlikkust. Majandusteoorias on kasutusel mõisted: piirtulu, piirkulu ja piirkasulikkus. Marginaalanalüüsi kasutamine viis ka ressursside paigutuse uurimiseni. Esimeseks rakenduseks oli nõudlusteooria, kus arendati välja piirkasulikkuse kontseptsioon.