Maksev sõitja

Maksev sõitja on elukutseliste autovõidusõidu meeskonda kuuluv sõitja, kes oma töö eest tasu ei saa või maksab meeskonnas olemise eest peale. Seda võidakse teha selleks, et saada võidusõidus kogemusi või et saada osa võidusõitja elustiilist samas omamata piisavaid oskuseid, et kandideerida palgalise sõitja kohale.

Mõnikord nimetatakse sellist inimest ka sõidu ostjaks (ride buyer) või härrasmehest sõitjaks (gentleman driver).

Maksvad sõitjad on levinud nähtus paljudes madalam taseme sarjades, eriti GP2 sarjas, Formula 3 sarjas, NASCAR Xfinity sarjas ja Indy Lights'is. Siiski on ka tipptasemel sarjades nagu Vormel 1, Champ Car, IndyCar Series ja NASCAR Sprint Cup olnud palju maksvaid sõitjaid.

Formula 1

Minevikus olid F1 eeskirjad sõitjate vahetamise kohta hooaja jooksul äärmiselt liberaalsed, mis julgustas mõnda meeskonda leidma oma autodesse maksvaid sõitjaid, mõnikord ainult ühe või kahe võidusõidu ajaks. Frank Williamsi Racing Cars (Frank Williamsi ja Patrick Headi ülieduka WilliamsF1 meeskonna eelkäija) oli eriti viljakad maksvate sõitjate leidmisel – 1975. ja ka 1976. aastal sõitis selles meeskonnas kümme sõitjat. Sellele järgnevalt muudeti eeskirjad sõitjate vahetamise kohta karmimaks.

Maksvaid sõitjaid kasutavad meeskonnad on tihti pigem aeglasemad ja rahaliselt nõrgemas seisus. Kuigi maksev sõitja toob tihti väga vajalikku rahastust, on nende lepingutes tavapärane punkt tiimis osaluse ja mõju omandamise kohta. Selline sõltuvus sõitjast võib tiimile halvasti mõjuda juhul kui sõitja otsustab tiimist lahkuda ning tema asemele kedagi teist leida ei suudeta. Tiim ei pruugi suuta eelarvesse tekkinud auku täita kuna eelnevad halvad tulemused muudavad sponsorite leidmise keeruliseks. Üks selline juhtum viis näiteks Forti kokkuvarisemisele, kui pärast 1995. aasta F1 hooaega otsustas jõukas brasiillane Pedro Diniz vahetada koha Fortis Ligieri vastu. Forti lahkus F1st pärast 1996. aasta Saksamaa Grand Prix’d.

Endised Formula 1 sõitjad Ricardo Rosset ja Alex Yoong olid tuntud selle pärast, kui palju raha nende pered kulutasid meeste F1 karjääri rahastamiseks. Neid ja ka teisi maksvaid sõitjaid, nagu Giovanni Lavaggi ja Jean-Denis Délétraz, seostatakse tavaliselt kehvemate tulemustega võrreldes nende sõitjatega, kes saavad tiimilt oma teenuste eest palka. Dinizit toetas tema perekond, kuid kogu oma karjääri jooksul suutis ta näidata teiste maksvate sõitjatega võrreldes häid tulemusi. Kuue aasta jooksul sai ta kokku 10 meistrivõistluste punkti (kaks korda viienda koha punktid ja kaks korda kuuenda koha punktid, seda ajal kui vaid esimesed kümme lõpetajat said punkte. Hiljem on saanud punkte esimesed kaheksa ja tänapäeval esimesed kümme lõpetajat. Tänapäevase süsteemi järgi oleks Dinizi nimel 26 punktikohal lõpetatud etappi), samas kui paljud teised maksvad sõitjaid ei saanud ühtki punkti.

Kuid ka paljud edukad sõitjad, näiteks mitmekordsed F1 maailmameistrid Niki Lauda, Michael Schumacher ja Fernando Alonso alustasid oma karjääri maksvate sõitjatena. Niki Lauda võttis välja laenu oma elukindlustuse eest, et startida Formula 2 ja ka Formula 1 sarjas. F1 arvestuses suutis ta BRM ja Ferrari tiimidele piisavalt muljet avaldada, et saada nende palgaliseks sõitjaks ja seeläbi oma laenu tagasi maksta. Välja arvatud Lauda puhul, tuleb märkida, et neid peeti väga andekateks ja paljutõotavateks sõitjateks enne nende F1 karjääri algust ning neid rahastasid pigem tootjad kui perefondid või ettevõtted, millel pole sidemeid võidusõiduga.

Tänapäeval on maksvaid sõitjaid raskem määratleda. Paljud nüüdsest F1 maksvatest sõitjatest saavad ette näidata häid tulemusi. Sergio Pérez, Pastor Maldonado, Marcus Ericsson, Felipe Nasr, Esteban Gutiérrez, Rio Haryanto, Will Stevens, Jolyon Palmer ja Lance Stroll on kõik GP2 / GP3 / Euro F3 sarjades võite võtnud, nendega sarnasel tasemel sõitjad liiguvad tihti edasi F1-sarja. Asjaolu, et nad saavad tiimile ka rahalist toetust tuua, muudab nad tiimide jaoks oma konkurentidest ahvatlevamaks.

Teised sarjad

Mõned sarjad on üles seatud nii, et madalam sarja meistrivõistluste esikoha omanikule pakutakse tasuta kohta kõrgemas sarjas. Näiteks INDYCAR pakub auhinnaks Mazda poolt kinnimakstud kohta kõrgemas sarjas. Noortest sõitjatest koosneva grupi vahel toimuva erivõistluse auhinnaks on 150 000 $ ja rehvipakett. Sõitja, kes võidab USA F2000 rahvuslikud meistrivõistlused, võidab 300 000 $, mida saab kasutada Pro Mazda meistrivõistlustel koha saamiseks ja lisaks kaks komplekti rehve iga etapi jaoks. Pro Mazda sarja võitjale antakse koht Indy Lights sarjas ja Indy Lightsi meister saab osaleda vähemalt kolmel Indy Car etapil, millest üks on Indianapolis 500.

Maksvad sõitjad on tavalised Stock Car sarjades ja eriti madalama taseme sarjades nagu Xfinity Series ja ARCA Racing Series. Ka NASCAR Sprint Cupis on mitu maksvat sõitjat nagu näiteks Michael Annett ja Paul Menard, kes võiti Brickyard 400 aastal 2011 ja sõitis ka Chase for the Sprint Cupis aastal 2015. Stock Car sarjades on olnud ka juhtumeid, kus maksvad sõitjad on jäänud maksete tegemiseks hätta. Näide sellest on 2015. aastal Kyle Busch Motorsportsi algatatud kohtuasi sõitja Justin Bostoni vastu, kes ei suutnud oma koha eest tiimis õigeaegselt tasuda.