Maat

See artikkel räägib Vana-Egiptuse jumalast; auastme kohta vaata artiklit Maat (auaste)

---

Maat oli vanaegiptuse mütoloogias õiguse, tõe ja maailma harmoonia jumalanna ning ühtlasi õigluse, maailmakorra, tõe, riigivalitsemise ja õiguse mõiste, mida see jumalanna kehastas.

Maati kujutati tiivulise naisena, kes kandis peas sulge: nõnda sümboliseeris ta tõde ja õiglust. Jumalanna kohta on teateid alates Vanast Riigist. Teda peeti Ra tütreks. Maat esines ka Tefnuti kui Ra silma kujul.

Nimi

Sõna maat tähendus hõlmab nii õiglust (kopti keeles me, mei), tõde kui ka maailmakorda.

Mõiste tekkis koos Vana-Egiptuse riigisüsteemiga. Sõna vanimad esinemised pärinevad varadünastilisest perioodist, näiteks isikunimes Nimaathapi.

Nime kirjutus järgib egüptoloogia konventsiooni, mille järgi kaashäälik 3ˁ esitatakse kujul aa. Mitmesuguste kuningate (vaaraode) nimede kiilkirjaliste kujude järgi peetakse häälduseks mu3ˁat; näiteks Amenophis III trooninimi Neb-maat-Re esitati kujul ni-ib-mu-a-ri/e-a.

Tegusõna m3ˁ tähendab nii 'suunama, asjadele suunda andma' kui ka 'tekitama' ja 'ohverdama'. Nendest tähendustest lähtuvad "suunamistähendusega" seotud tõlked; arvatavasti on jutt "õigest suunast tõde arvesse võttes".

Maat kui jumalanna

Maat. Meyers Konversationslexikon, 1890

Hiljem isiksustati Maat vanaegiptuse mütoloogia jumalanna. Teda kujutatakse naist, kes kannab pea peal jaanalinnusulge ja kellel on käes ankh. Nõnda sümboliseerib ta moraalset maailmakorda.

Maat esineb algul teisejärgulise mõiste ja jumalusena legendides Ra'st, ja alles hiljem sai temast omaette jumalus. Võib-olla sellepärast puudub ta Heliopolise enneaadist.

Sageli esineb ka mõiste Maa.tj 'mõlemad Maatid'. Seda on püütud tõlgendada sisemise ja välise korraga, kuid see teooria ei ole üldtunnustatud. Pole ka selge, kust see mitmustus pärit on.

Hilisemal ajal omistati Maatile õde, kaose jumalanna Isfet. Kuigi Isfetit kardeti, sest ta toob kannatust ja hävingut, sest tasakaal nõudis nii positiivse kui ka negatiivse aspekti olemasolu.

Maati-kujutluse areng

Maat suhtes teiste jumalatega

• Maat Ra saatjana

Maat saadab Ra'd, kui see sõidab päikeselodjal (püramiidide tekstid).

• Hiljem sai Maatist Ra tütar

Korrana algusest peale tuleb jumalast antud maat demiurg Ra'st. Selle kehastus, jumalana Maat, on temaga sellepärast alanevas sugulussuhtes. Maati kui jumalannat nimetatakse ka Ra ka'ks. Ra'le elujõu andjana kõnetatakse teda hiljem rituaalsetes tekstides ka Ra emana.

• Maat samastatuna Uraeuse ja päikesesilmaga

... ta on ühendatud sinu peaga (peab silmas Uraeust), Sinu parem silm on Maat, sinu vasak silm on Maat.

• Maat kui Thoti abikaasa

Abielu päikesejumal Ra tjati Thotiga sümboliseerivat Thoti ja Maati ühendust. Hiljem läks Thoti pädevusse Maatiga seotud ja Maatil põhinevate päikesejumala otsuste elluviimine.

• Maat kui Thoti järglane

esimeses jumalata dünastias Torino kuningate papüüruse järgi.

Kultuslikud seosed

• Õiguskaitse

"Politseilikud" ülekuulamised toimusid Maati kultusepaikades; ka eeluurimisvange hoiti seal (Bonnet). Kõrged kohtunikud kandsid pektoraale jumalanna pildiga; see pidi näitama, et nad on Maati preestrid.

• Teispoolsuse jumalanna

Maati tähtsuse tõttu surnute kohtus saab temast hilisemal ajal omamoodi surnute jumalanna. Umbes Keskmise Riigiajal saab ta lisanimeks Lääne Emand, mõnikord ka Põhjatuule Emand. Nekropole]], näiteks Teebas, nimetati Maati paikadeks.

• Ühtesulamine teiste jumalannadega

Maati pühamud olid enamasti teiste jumalaanade, näiteks Hathori või Isise pühamute juures. Hilisemal ajal toimus ühtesulamine.

Maat kui maailmakord

Maat on ka kosmoloogilise korra printsiip. Ainult tänu Maatile tõuseb päike ja ainult tänu temale on elu võimalik. Maat ei tähenda mitte ainult maailma ideaali, vaid ka selle tegeliku seisundit. Maati printsiibi aluseks oli kujutlus, et jumalik kogukond on maise maailmakorra kujutis kosmoloogilisel tasandil. Kuningas sai seetõttu jumaliku ülesande seda kosmoloogilist korda maa peal kuningaks olemisega teostada: "Ra on seadnud elavate maale alatiseks ja igaveseks kuninga, inimeste üle kohtumõistmise juurde, jumalate lepitamise juurde, Maati tekkida laskmise juurde, Isfeti hävitamise juurde. Tema (kuningas) annab jumalaohvrid jumalatele ja surnuteohvrid teispoolsusse kirgastunutele. Kuninga nimi on taevas nagu Ra (nimi)." ("Kuningas kui päikesepreester")}

Maat ei ole siiski ainult muutumatu seisund. Inimeste käitumine võib kaalukausid tasakaalust välja viia ja Isfet (kaos ja häving) maa peale tulla. Selle pärast on kõige tähtsam Maati alal hoida. Maat ei ole kirjapandud koodeks käskude ja keeldudega, vaid mõiste. Maati seadused on aja jooksul kindlasti muutunud, kuid on säilinud vaid kaudselt. Egiptuse surnute raamatu sisuga hauapealdistest selgub kuninga alamate arusaam Maatist: "Mina tegin sulle Maati, kui ma maa peal olin, sest ma andsin endale aru, et sa elad Maatist. Ma olen eeskujulik, kellest tema jumalal on hea meel, ma annan endale aru, et ta suunab südameid ja et ta elab Maatist. Ma tegin Maati mõlema maa isandatele nii ööl kui päeval, sest ma andsin endale aru, et ta elab Maatist."

Maati maailmakorra kui kindla tegutsemisskeemi õitseaeg oli Vanast Riigist kuni teise vaheperioodini. Uue Riigi alguse ja surnute raamatu kasutuselevõtuga algasid esimesed muutused klassikalises vaateviisis. Tollest ajast välja kujunev isiklikvagadus oli vatuolus päris Maati printsiibiga, mis ei rajanenud üksikisiku vajadustel, vaid võrdsuse printsiibil.

Vaata ka

• Themis

Kirjandus

• Claas Jouco Bleeker. De beteekenis van de egyptische godin Ma-a-t, IJdo: Leiden 1929 (väitekiri Leideni Ülikoolis 1929).
• Jan Assmann. Ma'at. Gerechtigkeit und Unsterblichkeit im Alten Ägypten, 2. trükk, Beck: München 1995, ISBN 3-406-39039-0.
• Wolfgang Helck, Eberhard Otto (toim). Maat. – Kleines Lexikon der Ägyptologie. 4., muudetud trükk, Harrassowitz: Wiesbaden 1999, ISBN 3-447-04027-0, lk 176–177.
• Emily Teeter. ma’at. – Kathryn A. Bard (toim). Encyclopedia of the Archaeology of Ancient Egypt, Routledge, London 1999, ISBN 0-415-18589-0, lk 458–460.
• Hans Bonnet. Maat. – Hans Bonnet. Lexikon der ägyptischen Religionsgeschichte, 3., muutmata trükk, Nikol: Hamburg 2000, ISBN 3-937872-08-6, lk 430–434.
• Gabriele Höber-Kamel (toim). Das Prinzip der Maat (= Kemet Heft 2/2012), Kemet Verlag, Berlin 2012, ISSN 09435972.

Välislingid

• Joachim Friedrich Quack. –Maat. – Michaela Bauks, Klaus Koenen, Stefan Alkier (toim). Das wissenschaftliche Bibellexikon im Internet