Maasuslik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Maasuslik
Borstenhörnchen 060319 4.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Selgroogsed Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Närilised Rodentia
Sugukond Oravlased Sciuridae
Perekond Xerus
Liik Maasuslik
Binaarne nimetus
Xerus inauris
Zimmermann, 1780

Maasuslikud (perekond Xerus) moodustavad Xerinae alamsugukonnas oravlaste taksoni. Neid leidub ainult Aafrikas.

Maasuslikuid on nelja liiki, mis jagunevad kolme alamperekonda.

Liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond Xerus

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Maasuslikud elavad avaratel metsa- ja rohualadel või kivisel maastikul. Nad on päevase eluviisiga ning elavad urgudes. Toituvad taimejuurtest, seemnetest, puu- ja kaunviljadest, teraviljasaadustest, putukatest, väikestest selgroogsetest ja linnumunadest. Nad elavad sarnaselt Põhja-Ameerika rohtlahaukuritele kolooniates ning omavad samalaadseid käitumismustrid. Lemmikloomana jookseb maasuslik kodus vabalt ringi, kuid põllumehed peavad seda looma pigem kahjuriks. Lõuna-Aafrika maasuslikute sigimine on asünkroonne, neil puudub konkreetne sigimisperiood, kuigi juulist oktoobrini on maapinnal näha väga vähe pesakondi. Tiinus kestab 48 päeva ja 52. päevaks pärast sündi on pojad emast võõrutatud. Ühes pesakonnas on korraga üks kuni kolm järglast. Emane saab suguliselt küpseks 10-kuuselt, isane 8-kuuselt. Kuigi emane on võimeline sigima aastaringselt, suudab vähem kui 10% maasuslikutest üle ühe korra aastas paljuneda.

Lõuna-Aafrika maasuslikud ei maga talveund. Nad on väga sotsiaalsed loomad ning elavad rühmades, mis koosnevad tavaliselt 1-3 emasest ja 2-3 isasest. Mõnikord võib isasloomade arv küündida 9-ni. Maasuslikute puhul on huvitav see, et täiskasvanud isastele meeldib koguneda 19-20 isendist koosnevatesse salkadesse.

Oma pesitsemispiirkonda jagavad nad teiste salkadega, mis on tegelikult üsna üllatav, sest üldiselt on isaste imetajate vahel äärmiselt karm konkurents emaslooma saamiseks. Maasuslikute instinkt elada rühmades võimaldab neil röövloomade ees ellu jääda, mis kaalub üles suurest konkurentsist tulenevad kehvad sigimisvõimalused.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Nowak, Ronald M. 1991. pp. 577–8 Walker's Mammals of the World Fifth Edition, vol. I. Johns Hopkins University Press, Baltimore.
  • Thorington, R. W. Jr. and R. S. Hoffman. 2005. Family Sciuridae. pp. 754–818 inMammal Species of the World a Taxonomic and Geographic Reference. D. E. Wilson and D. M. Reeder eds. Johns Hopkins University Press, Baltimore