Müller (Loberģi)

See artikkel on Holsteinist pärit aadlisuguvõsast; teiste suguvõsade kohta vaata artiklit Müller (suguvõsa).

Müller (saksa keeles Müller a. d. H. Blumbergshof, ′Müller Loberģi kojast′, eristamaks neid teistest samanimelistest suguvõsadest), varem Moller oli Holsteinist pärit literaadi- ja aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu küsimus[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsiooniliselt on suguvõsa esiisaks peetud Adolf Johann von Müllerit, kes teenis leitnandina Rootsi sõjaväes ja kellele Rootsi kuningas Karl XI andis 16. septembril (vkj) 1689 aadlidiplomi; rüütelkonda teda ei introdutseeritud.^[1] Seda seisukohta on korratud ka mõnes uuemas käsitluses.^[2] Samas puudub Adolf Johann von Mülleri kohta märge Schlegeli ja Klingspori koostatud Rootsi introdutseerimata aadlit käsitlevas teoses.^[3] L. von Numers peab oma kogus, mis hõlmab Liivimaa rüütelkonda immatrikuleeritud suguvõsade geneloogiaid, Müllerite suguvõsa rajajaks samuti leitnant von Müllerit. Viimase poeg oli tema andmetel Aluliina pastor Christian Johann Müller (1663/1669−1732), kelle järeltulijad võeti XVIII sajandi lõpul Liivimaa aadlimatriklisse.^[4] Teised allikad aga näitavad, et pastori isa ei olnud mitte leitnant von Müller, vaid Flensburgi (Holsteinis) diakon Claus (Olaus) Moller (1617−1685).^[5] Seega põlvnesid Liivimaa Müllerid ilmselt Holsteini päritolu literaadisuguvõsast.

Holsteini liin[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsa kohta on esimesi teateid XVI sajandist Holsteinist, kus nad kandsid nime Moller (taanipäraselt Møller). Liin algab Claus Jenseniga (u 1572−1654), kes elas Frörupis (Frørup). Viimase poeg Olaus (Claus) Moller (1617−1685) asus elama Flensburgi, kus temast sai vaimulik. Tema järeltulijad jäid linnaga seotuks vähemalt XVIII sajandi lõpuni. Paljud selle liini esindajad tegutsesid vaimulikena. Olaus (Claus) Molleri pojapoeg Olaus Henricus Moller (1715−1796) oli Kopenhaageni ülikooli professor ja viljakas genealoog (koostas üle 1000 sugupuu).

Liivimaa liin[muuda | muuda lähteteksti]

Selle liini rajajaks oli Olaus (Claus) Molleri poeg Christian Johann Müller (1663/1669−1732), kes siirdus XVII sajandi lõpul Liivimaale ja sai Aluliina pastori Johann Ernst Glücki juures koduõpetajaks. Tema poeg major Gotthard Johann von Müller (suri 1782), kes tõusis ilmselt teenistuse kaudu aadliseisusse, omandas abielu kaudu Thumb von Weingartenitega Loberģi mõisa. Tema järeltulijad võeti 12. jaanuaril (vkj) 1797 Liivimaa rüütelkonna matriklisse. See haru kustus meeliinis majori poja Carl Johann von Mülleri (1775−1807) surmaga.^[1]

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Moller[muuda | muuda lähteteksti]

Olaus (Claus) Moller (1617−1685), Flensburgi Püha Nikolai kiriku diakon ja pastor
Johannes Moller (1661−1725), Flensburgi ladinakooli rektor
Olaus (Oluff) Moller (1662−1698), Eggebeki pastor
Nicolaus Moller (1664−1734), Drelsdorfi (Trelstorp) diakon ja pastor
Lorenz (Laurentius) Moller (1665−1727), Dagebøli (Dagebüll) pastor
Franz Moller (1667−1735), Flensburgi Püha Johannese ja Püha Maarja kiriku diakon, Flensburgi Püha Maarja kiriku pastor, Flensburgi praost
Olaus Henricus Moller (1715−1796), magister, Kopenhageni ülikooli professor, Flensburgi ladinakooli rektor, viljakas genealoog
Johann (Johannes) Marquard Moller (1752−1823), pastor
Georg Friedrich Moller (1763−1816), Treja (Treya) pastor

Müller[muuda | muuda lähteteksti]

Christian Johann Müller (Moller, Muller) (1663/1669−1732), Alamõisa, Aluliina ja Zeltiņi pastor, Võnnu kooli rektor, Võnnu 2. praostkonna praost, Liivimaa ülemkonsistooriumi assessor

Mülleri suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Liivimaa eesti distrikt:
- Varbuse (Warbus) (kuni 1759, tollal karjamõis), Väimela (Waimel) (1757−1759)
Liivimaa läti distrikt:
- Loberģi (Blumbergshof) (XVIII sajand−1813)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ ^1,0 ^1,1 Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 369.
↑ Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IX. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1998, lk 234.
↑ Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875.
↑ EAA, f. 1674, n. 2, s. 12, L 52. Mülleri suguvõsa L. von Numersi genealoogiliste märkmete kogus.
↑ Tering, Arvo. Album Academicum der Universität Dorpat (Tartu) 1632−1710. Tallinn: Valgus, 1984. Nr 1390.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

EAA, f. 1674, n. 2, s. 12, L 52. Mülleri suguvõsa L. von Numersi genealoogiliste märkmete kogus.
Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 369, 371.
Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IX. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1998. Lk 234−235.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Molleri suguvõsa Holsteini liin saidil gedbas.genealogy.net
Molleri suguvõsa Holsteini liin (Olaus Molleri järeltulijad) saidil geni.com

[Der_Adel-1] 1,0 ^1,1 Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 369.

[2] Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IX. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1998, lk 234.

[3] Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875.

[4] EAA, f. 1674, n. 2, s. 12, L 52. Mülleri suguvõsa L. von Numersi genealoogiliste märkmete kogus.

[5] Tering, Arvo. Album Academicum der Universität Dorpat (Tartu) 1632−1710. Tallinn: Valgus, 1984. Nr 1390.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]