Müüdi dialektika

Allikas: Vikipeedia

"Müüdi dialektika" on vene filosoofi Aleksei Lossevi müüdi ja mütoloogia teemaline teos, mis avaldati Nõukogude Liidus 1930. aastal.

Raamat läbis eeltsensuuri, kuid autor andis selle välja mõningate täiendustega. Trüki ettevalmistamise ajal, 18. aprillil 1930 autor arreteeriti. Muuhulgas süüdistati teda tsensuuri mitte läbinud teoste levitamises. Väljaanne konfiskeeriti. Uuesti trükiti raamat alles 1990. aastal. Üksikuid fragmente niinimetatud "Täiendustest "Müüdi dialektikale"" hakati avaldama 1992. aastast.

Müüdi mõistet analüüsides eitab Lossev müütilise mitmesuguseid tõlgendusi, et jõuda lõpuks määratluseni: "müüt on sõnades antud imeline isiksustatud ajalugu". Imelise all mõistab Lossev eelkõige mõtestatult isiksustatud alget, vastukaaluna mõistuslik-abstraktsele. Teose lõpul kavatseb autor minna üle "absoluutse mütoloogia" loogiliselt paratamatule (Lossevi väljendust mööda "dialektiliselt paratamatule") kujutusele, mille all, nagu see nähtub säilinud fragmentidest, tuleb mõista kristliku ontoloogia maailma, mis on rajatud antiikaegsetele mõistetele.

Sel viisil võib tõelist elus reaalsust Lossevi hinnangul nimetada vaid müüdiks, kuid absoluutne, täisväärtuslik müüt võib olla vaid üks: antiikse kristliku esteetika maailm. Lossev näitab antiigi ja keskaja põhimõttelist ühtsust nende alustes, vastandades need renessansi ja uusaja maailmavaatele.

Antiigi ja keskaja maailmavaate lõppeesmärk on Jumala kui ainsa tõelise Isiksuse ülistamine, kellest kõnelev müüt ongi tõeline reaalsus. Lossevi järgi on sellele vastandina renessansi ja uusaja maailmavaate lõppeesmärk "tappa jumal ja hõivata tema koht".

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selle artikli kirjutamisel on kasutatud venekeelset artiklit ru:Диалектика мифа (Лосев) seisuga 11. oktoober 2011.