Läti kunst
Läti kunsti all võidakse mõista nii Lätis kui ka lätlaste loodud kunsti.
19. sajand kuni 20. sajandi algus
[muuda | muuda lähteteksti]Üheks esimeseks läti maalikunsti rajajaks peetakse Oto Bērtiņšit (1817–1885), kes oli saanud oma kunstnikuhariduse Antwerpeni kunstiakadeemiast. Läti eeliseseisvusaegsed kunstnikud pidid õppima Venemaa kunstikoolides ja hiljem jätkasid enda kunstialast harimist harilikult Lääne-Euroopas, kas Prantsusmaal, Skandinaavia riikides, Belgias või Itaalias.[1] Lätis ei olnud sellel ajal kunstikoole, ainukesed võimalused olid kas joonistustunnid tavalistes koolides või iseseisvalt. Arhitektuuri sektoris oli olukord parem. 1869. aastal avati Riia Polütehnikum, kus avati ka arhitektuuri osakond.[2] Pärast Bērtiņšit töötasid Lätis kunstnikena Jānis Roze (1823–1897), Kārlis Hūns (1830–1877) ja maastikumaalija Jūlijs Feders (1838–1909).[1]
Teadliku rahvusliku stiili on näha Ādams Alksnise (1864–1897) loomingus, kelle maalingutel ja akvarellidel on kujutatud Läti talupoegi tööd tegemas. Rahvuslikku stiili viljelesid ka Janis Rozentāls (1866–1916) ja Vilhelms Purvītis (1872–1945). Rozentāls oli ka oskuslik portreekunstnik ning tema käe all on õppinud Villem Ormisson kui ka Konstantin Süvalo. Purvītis oli pühendunud Läti maastikumaali arendamisele. Purvītist peetakse impressionismi rajajaks läti maalikunstis. Tänu temale pälvis läti kunst ka rahvusvahelist tuntust. Purvītis mõjutas oma loominguga Aleksandrs Štrālsi (1879–1947) ja Läti Kunstiakadeemia asutajat ja tolleaegset rektorit prof. Jānis Kugat (1878–1969), kes on Läti teatri dekoratsioonikunsti looja. Kõige kuulsamad olid Kuga Läti rahva elust jutustavate lavastuste jaoks loodud dekoratsioonid. Kuulus dekoratsioonikunstnik oli ka Eduards Vītols (1877–1954), kelle teoste hulgas leidub palju akvarelle.[1]
Lätis, nagu ka mujal, hakati 20. sajandi algul kasutama kunstis uusi väljendusviise. Uuenduslikuma kunsti teerajajaks võib pidada Voldemārs Matvejsi (1877–1914). Prantsuse järelimpressionismi tutvustas lätlastele Jēkabs Kazaks (1895–1920) ja Jāzeps Grosvalds (1891–1920), kes hakkas hiljem maalima monumentaalseid teoseid läti sõjapõgenikest. Kunstiajaloolane prof. Boriss Vipers on nende stiili nimetanud „fantastiliseks realismiks“. Sellel stiilil oli Lätis veel mitmeid järgijaid.[1]
20. sajandi alguse poolel, kui Läti oli saavutatud iseseisvuse, hakkasid paljud kunstnikud näitama üles huvi ka Läti rahvakunsti vastu. Näiteks hakkasid rahvakunstiga tegelema Ansis Cīrulis, Niklāvs Strunke, impressionist Jēkabs Bīne, Teodors Zaļkalns ja Burkards Dzenis. „Värsket jõudu ja loomingutahet“ said nad 1934. aasta ajaloolisest sündmusest, mil algas Lätis n-ö uus ajajärk.[1]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Läti kunstnikud ja kujutawa kunsti areng. (1936). Päewaleht, 17. november, lk 4
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. november 2018. Vaadatud 5. novembril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)