Lutsumänd
Lutsumänd oli söödata õngpüünis talvisel kuduajal lutsude püüdmiseks jääaugust. Püünise nimetus tuleneb sarnasusest pudrumännaga.
Lutsumänna ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
See õngpüünis oli mitmeharuline kodarakujuline püügiriist, mille läbimõõt oli umbes 15 cm. Lutsumännal oli 6–20 traaditeravikku, mille konksud olid keeratud ülespoole. Puuvarre või keti külge kinnitati plekitükid, metallrõngad või muu, mis tekitasid heli, kui püünist liigutati üles–alla.
Püügiviis[muuda | muuda lähteteksti]
Püüti peamiselt öösel ning kala ahvatleti ligi ainult helinaga. Kui luts ujus männa teravike kohale, tõmmati kiire liigutusega püünis üles, konksud haakusid kala kehasse ning saak tõmmati veest välja[1].
Kasutuspiirkonnad[muuda | muuda lähteteksti]
Lutsumänd oli kasutusel Põhja-Venemaal ja Rootsis. Eestis ainult Peipsi ja Pihkva järvel ning Kagu-Eestis[2].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 106
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (2. trükk). 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 148