Lugemistüüp
 |
Lugemistüüp on teksti lugemise viis. Lugemistüübi valik sõltub sellest, milline on lugeja eesmärk. Eristatakse kolme peamist lugemistüüpi, mida saab kasutada globaalsel ja lokaalsel tasandil. Lokaalne tasand tähendab, et lugemistüüpi rakendatakse tekstiosale, globaalse tasandi korral rakendatakse lugemistüüpi tekstile tervikuna.[1][2]
Valiklugemine (ka silmav lugemine, otsiv lugemine, ülelibisev lugemine)
[muuda | muuda lähteteksti]Valiklugemist kasutatakse, kui otsitakse tekstist kindlat infot. Kui kindel teave leitakse, kirjutatakse see üles või jäetakse meelde.[3] Tekstist loetakse ainult mingit kindlat osa, et leida autori põhiidee, mõtted.[4] Valiklugemise käigus otsustatakse, millistele tekstiosadele pööratakse edaspidi tähelepanu ja millistele mitte.[5] Seda lugemistüüpi kasutades ei loeta tervet teksti, vaid eelkõige vaadatakse vahepealkirju ja paksemas kirjas märksõnu. Valiklugemist kasutatakse, kui loetakse teabetekste, nagu sõnaraamatud, entsüklopeediad, käsiraamatud, teatmikud.[3] Nii lokaalsel kui ka globaalsel tasandil tähendab valiklugemine teatud info otsimist tekstist.[1]
Üldlugemine
[muuda | muuda lähteteksti]Üldlugemist rakendatakse, kui teksti loetakse meelelahutuseks või tekstist ülevaate saamiseks. Üldlugemist kasutades jäetakse meelde vaid kõige olulisem, ei süveneta detailidesse. Ilukirjandustekste lugedes luuakse üldlugemist rakendades sageli loetust kujutluspilte, arutletakse loetu põhjal ja tehakse loetust suuliselt või kirjalikult kokkuvõte. Sellist lugemistüüpi rakendatakse näiteks pikemaid proosateoseid, ajalehti ja ajakirju lugedes.[3] Lokaalsel tasandil üldlugemist rakendades on eesmärgiks mõista tekstiosa põhisisu, globaalsel tasandil teksti kui terviku põhisisu.[1]
Süvalugemine (ka detailne lugemine)
[muuda | muuda lähteteksti]Süvalugemist kasutatakse, kui soovitakse teksti meelde jätta ja saada põhjalikke teadmisi.[3] Süvalugemist rakendades süvenetakse teksti lugedes detailidesse. Seda lugemistüüpi kasutatakse ka siis, kui loetakse pikema teksti mõnda keerulisemat osa.[6] Süvalugemise ajal tehakse sageli märkmeid, joonitakse olulisemad kohad tekstis alla. Teksti loetakse sageli korduvalt, et sellest paremini aru saada või selleks, et see meelde jääks. Süvalugemist rakendatakse luuletusi lugedes, aga ka õpetusi, kasutusjuhendeid, õpiku- ja seadusetekste lugedes.[3] Lokaalsel tasandil tähendab süvalugemine lause mõistmist, globaalsel tasandil tekstist peamõtte leidmist.[1]
Viited:
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Grabe, W. 2009. Reading in a Second Language. Moving from Theory to Practice. Cambridge Applied Linguistics. Cambridge University Press.
- ↑ Khalifa, H., Weir, C. 2009. Examining Reading. Research and practice in assessing second language reading. Studies in Language Testing 29. Cambridge: Cambridge University Press.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Jaak Urmet, Lauri Vanamölder (2013). Kirjanduse õpik 6. klassile II osa. Tallinn: Avita. Lk 47.
- ↑ Massey University of New Zealand. Skimming. Loetud aadressil: https://owll.massey.ac.nz/study-skills/skimming.php
- ↑ Yiqun Liu , Chao Wang , Ke Zhou , Jian-Yun Nie , Min Zhang. 2014. From skimming to reading. A Two-stage Examination Model for Web Search. Shaoping Ma State Key Lab of Intelligent Technology & Systems.
- ↑ Todd-Williamson, C. (n.d.). Reading, note-taking, and how to use a literature matrix [online tutorial]. http://owll.massey.ac.nz/interactives/study-up-how-to-use-reading-techniques/content/index.html#/