Loodushoid

Loodushoid on looduse kaitsmine kahjuliku inimtegevuse eest, mis saavutatakse inimese loodushoidliku tegevuse ja teadlikkuse tagajärjel.

Looduskaitse liikumine, mida nimetatakse ka looduskaitseks, on poliitiline, keskkonnaalane ja sotsiaalne liikumine, mille eesmärk on hallata ja kaitsta loodusvarasid, sealhulgas looma-, seene- ja taimeliike ning nende elupaiku tulevikus. Looduskaitsjate eesmärk on jätta keskkond paremasse seisundisse kui see, milles nad selle leidsid. Tõenduspõhine looduskaitse püüab kasutada kvaliteetseid teaduslikke tõendeid, et muuta looduskaitsemeetmed tõhusamaks.

Varajane looduskaitse liikumine arenes välja vajadusest säilitada loodusvarasid, nagu kalandus, metsloomade majandamine, vesi, pinnas, samuti looduskaitse ja säästev metsandus. Kaasaegne looduskaitseliikumine on laienenud varase liikumise rõhuasetusest loodusvarade säästvale kasutamisele ja loodusalade säilitamisele, hõlmates ka bioloogilise mitmekesisuse säilitamist. Mõned ütlevad, et looduskaitseliikumine on osa laiemast ja ulatuslikumast keskkonnaliikumisest, teised aga väidavad, et need erinevad nii ideoloogia kui ka praktika poolest. Looduskaitset peetakse keskkonnakaitsest erinevaks ja see on üldiselt konservatiivne koolkond, mille eesmärk on loodusvarade säilitamine selgesõnaliselt nende jätkuvaks säästlikuks kasutamiseks inimeste poolt.

Uuemates eestikeelsetes allikates ei püüta eristada termineid "loodushoid" ja "looduskaitse", vanemad allikad (nt "Ökoloogialeksikon") püüavad aga vahet teha.

Loodushoiu alla loetakse mõnikord ka looduse rikastamist, näiteks introduktsiooni ja haljastamist, iluaiandust.

Ajalugu

Konserveerimisliikumise algust tähistas John Evelyni "Sylva", mis oli koostatud 1662. aastal kuningliku seltsile ettekandena. Kaks aastat hiljem raamatuna ilmunud teos oli üks mõjukamaid metsandusalaseid tekste. Puuvarud Inglismaal hakkasid sel ajal ohtlikult ammenduma ja Evelyn propageeris metsade säilitamise tähtsust, ohjates metsade ammendumise kiirust ja tagades, et raiutud puud saaksid taastoodetud.

Valdkond arenes 18. sajandil, eriti Preisimaal ja Prantsusmaal, kus töötati välja teaduslikud metsandusmeetodid. Neid meetodeid hakati rangelt rakendama Briti Indias alates 19. sajandi algusest. Valitsus oli huvitatud metsatoodete kasutamisest ja hakkas metsi majandama meetmetega, mis vähendasid metsatulekahjude ohtu, et kaitsta looduse "majapidamist", nagu seda siis nimetati. Selle varase ökoloogilise idee eesmärk oli säilitada õrnade suure tiikpuude kasvu, mis oli kuningliku mereväe jaoks oluline ressurss.

Mure tiikpuude ammendumise pärast tekkis juba 1799. ja 1805. aastal, kui Napoleoni sõdade ajal toimus mereväe ulatuslik laienemine; see surve viis esimese ametliku looduskaitseseaduse vastuvõtmiseni, millega keelati väikeste tiikpuude raie. Esimene metsaametnik määrati 1806. aastal, et reguleerida ja säilitada laevaehituseks vajalikke puid.

See paljutõotav algus sai tagasilöögi 1820. ja 1830. aastatel, kui laissez-faire majandus ja eramaaomanike kaebused lõpetasid need esimesed looduskaitsekatsed.

1837. aastal avaldas ameerika luuletaja George Pope Morris romantilise luuletuse "Woodman, Spare that Tree!", mis kutsub metsameest üles vältima tamme, millel on sentimentaalne väärtus. Luuletuse viisistas hiljem samal aastal Henry Russell. Laulu ridu on tsiteerinud keskkonnakaitsjad.

Kaasaegse looduskaitse liikumise algus

Looduskaitse taaselustati 19. sajandi keskel, kui India metsades hakati esimest korda praktiliselt rakendama teaduslikke looduskaitse põhimõtteid. Looduskaitse eetika, mis hakkas arenema, sisaldas kolme põhiprintsiipi: inimtegevus kahjustab keskkonda, keskkonna säilitamine tulevaste põlvkondade jaoks on kodanikukohustus ning selle kohustuse täitmise tagamiseks tuleb rakendada teaduslikke, empiirilistel meetoditel põhinevaid meetodeid. Sir James Ranald Martin oli selle ideoloogia edendamisel silmapaistev, avaldades mitmeid meditsiinilis-topograafilisi aruandeid, mis näitasid ulatusliku metsade raadamise ja kuivamise tekitatud kahju ulatust, ning tehes ulatuslikku lobitööd metsade säilitamise institutsionaliseerimiseks Briti Indias metsaosakondade loomise kaudu. Edward Percy Stebbing hoiatas India kõrbestumise eest. Madrase maksuamet alustas 1842. aastal kohalikke looduskaitse meetmeid, mida juhtis Alexander Gibson, professionaalne botaanik, kes võttis süstemaatiliselt vastu teaduslikel põhimõtetel põhineva metsakaitse programmi. See oli esimene juhtum, kus metsade riiklik majandamine toimus maailmas.

Need kohalikud katsed pälvisid järk-järgult Briti valitsuse suuremat tähelepanu, kuna puude reguleerimata raie jätkus takistamatult. 1850. aastal moodustas Edinburghi Briti assotsiatsioon Hugh Cleghorni, loodava looduskaitseliikumise pioneeri Hugh Cleghorni korraldusel komitee, et uurida metsade hävitamist.

Ta oli 1847. aastal hakanud huvi tundma Mysore'i metsade säilitamise vastu ja pidas ühingus mitmeid loenguid põllumajanduse ebaõnnestumise kohta Indias. Need loengud mõjutasid kindralkuberneri Lord Dalhousie juhitud valitsust, mis 1855. aastal kehtestas maailma esimese püsiva ja laiaulatusliku metsakaitse programmi, mis levis peagi ka teistesse kolooniasse ja Ameerika Ühendriikidesse. Samal aastal organiseeris Cleghorn Madrase metsaosakonna ja 1860. aastal keelustas osakond vahetus kultuuride kasutamise. 1861. aastal sai Cleghorni käsiraamatust "The forests and gardens of South India" (Lõuna-India metsad ja aiad) lõplik teos sel teemal ja seda kasutasid laialdaselt metsa abilised subkontinendil. 1861. aastal laiendas metsaosakond oma pädevust Pandžabi piirkonda.

Sir Dietrich Brandis, saksa metsamees, astus 1856. aastal Briti teenistusse Ida-Birmas asuva Pegu rajooni tiikmetsade järelevaatajana. Sel ajal kontrollisid Birma (Myanmar) tiikpuumetsasid sõjakad karenite hõimud. Ta võttis kasutusele "taungya" süsteemi, mille kohaselt karenite külaelanikud pakkusid tööjõudu tiikpuu istanduste raiumiseks, istutamiseks ja umbrohutõrjeks. Pärast seitset aastat Birmas nimetati Brandis Indias metsade peainspektoriks, mida ta täitis 20 aastat. Ta sõnastas uued metsaseadused ja aitas luua uurimis- ja koolitusasutusi. Ta asutas Dehradunis asuva keiserliku metsakooli.

Sakslased olid Briti India metsamajanduses silmapaistvad. Lisaks Brandisele tõid India looduskaitsesse uusi meetodeid Berthold Ribbentrop ja Sir William P.D. Schlich, kellest viimane sai 1883. aastal pärast Brandise ametist lahkumist peainspektoriks. Schlich aitas 1874. aastal asutada ajakirja Indian Forester ja sai 1885. aastal Inglismaa esimese metsanduskooli asutajaks Cooper's Hillis. 1889-96 kirjutas ta viieköitelise metsanduse käsiraamatu "Manual of Forestry" metsakasvatuse, metsamajanduse ja metsakaitse kohta, millest sai standardne ja püsiv õpik metsandusüliõpilastele.

Vaata ka

• Looduskaitse
• Keskkonnakaitse

Kirjandus:

• Barton, Gregory A. Empire, Forestry and the Origins of Environmentalism, (2002), covers British Empire
• Haq, Gary, and Alistair Paul. Environmentalism since 1945 (Routledge, 2013).
• McNeill, John R. Something New Under the Sun: An Environmental History of the Twentieth Century (2000).