Lobatševski auhind

Lobatševski auhind (ka N. I. Lobatševski nimeline preemia) on teadusauhind, mida annab välja Venemaa Teaduste Akadeemia Nikolai Lobatševski (1792–1856) auks väljapaistvate teadustööde eest geomeetria valdkonnas.

Auhinna asutas 1895. aastal Kaasani füüsika-matemaatikaühing. Statuut nägi ette auhinna väljaandmist iga kolme aasta tagant konkursi korras selguva parima geomeetriaalase teadustöö eest, mis pidi suurelt jaolt olema seotud mitteeukleidilise geomeetriaga.^[1]

Sõjaolukorras ja võimuvahetuse tõttu aastatel 1915–1927 auhinda välja ei antud. 1927. aastal pälvis auhinna Hermann Weyl monograafia "Raum, Zeit, Materie" ('Ruum, aeg, mateeria') ja rühmateooriaalaste tööde eest. Pärast kümneaastast vahet toimus järjekordne auhinnatseremoonia. 1937. aastal läks auhind Élie Cartanile Lie rühmade teooria alaste tööde eest.^[1]

Aastatel 1951–1990 andis auhinda välja NSV Liidu Teaduste Akadeemia, alates 1992. aastast on väljaandja Venemaa Teaduste Akadeemia.

Laureaadid[muuda | muuda lähteteksti]

1897 – Sophus Lie
1900 – Wilhelm Killing
1904 – David Hilbert^[2]
1912 – Friedrich Schur ^[3]
1927 – Hermann Weyl
1937 – Élie Cartan ^[1]^[3]
1951 – Aleksandr Aleksandrov^[1]^[3]
1959 – Aleksei Pogorelov
1966 – Lev Pontrjagin

1969 – Heinz Hopf^[2]
1972 – Pavel Aleksandrov
1977 – Boriss Delaunay
1980 – Sergei Novikov
1983 – Herbert Busemann^[2]
1986 – Andrei Kolmogorov
1989 – Friedrich Hirzebruch^[2]
1992 – Vladimir Arnold
1996 – Grigori Margulis
2000 – Juri Rešetnjak^[3]

Lobatševski medal[muuda | muuda lähteteksti]

1991. aastal asutas NSV Liidu Ministrite Kabinet Lobatševski medali väljapaistvate teenete eest geomeetria valdkonnas. Laureaadid määrab Kaasani ülikooli teadusnõukogu.