Lina harimine
Lina harimine oli toorlina töötlemine puhta linakiu eraldamiseks.
19. sajandil oli linakasvatus Lääne- ja Lõuna-Eesti taludes peamine tuluallikas ning oli töömahukamaid sügistöid. 20. sajandi alguses vähenes kodune linakasvatus oluliselt linavabrikute rajamise tõttu.[1]
Augustis kitkuti talunaiste poolt valminud lina käsitsi ja seoti peodesse. Järgnevaid töid teostasid mehed kuni ropsimiseni. Linapeodelt eemaldati raatsi või selleks kohandatud vikati abil kuprad ning nad seoti kubudesse, milles oli 20 kuni 30 peod.[1] Kiudude eraldamiseks pandi linad kuni 3 nädalaks linalikku. Põhja-Eestis ja saartel rakendati kasteligu, kui linavarred laotati mitmeks nädalaks maha kaste ja vihma kätte. Leotatud linad kuivati rehetoas partel ning seejärel murti linavarre puitunud kihid lõugutil kiude küljest lahti.[2] Peale lõugutamist eraldati kiud enamikust linaluudest ropsimõõgaga ropsides või hilisemal ajal linavurri abil. Linakiude lõplik puhastamine toimus linakammiga, kui eraldati lühemad kiud ehk takud. Seejärel soeti kiude linaharjaga.[2] Puhtad linad seoti puntratesse ning müüdi.
Rasket lõugutamist ja ropsimist kergendasid 19. sajandi keskpaiku kasutusele võetud mehaanilised riistad nagu linamasin, mida valmistasid kohalikud puusepad ning mis töötas algul inimjõul, hiljem ka hobujõul.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 142
- ↑ 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Välja andnud Õie Ränk. Tallinn. 1995. lk 102