Liivimaa kodusõda (1297–1330)
Liivimaa kodusõda oli 1297–1330 Liivimaa ordu ning Riia peapiiskopkonna ja keskaegse Riia linna vahel toimunud sõjaliste konfliktide seeria. Hansalinn Riia linna toetas selles pikas sõjas katoliiklik Riia peapiiskopkond koos talle alluvate piiskopkondadega (Tartu ja Saare-Lääne).
Saksa ordu Liivimaa ordu soov saavutada kontroll ja valitsemine kogu Liivimaal, analoogselt Saksa ordu poolt Preisimaal (Ermlandi, Kulmi, Pomesaania ja Samlandi) piiskopkondade üle saavutatud kontrolliga.
Kodusõja käigus vallutas Liivi ordu küll piiskopkondadelt mitmeid alasid, ent need tagastati hiljem piiskopkondadele paavsti esindajate isikliku sekkumise järel.
Riia linna iseseisvuse ja kodanike üle kontrolli saavutamiseks muretses Liivimaa ordu 1274. aastal Habsburgide Saksa kuninga (1273–1291) Rudolf I Habsburgi käest õiguse, ilmlikkudes asjus Riia linnas kohtu mõistmiseks, mida Riia linn ei aktsepteerinud. 1297. aastal puhkes vaenus ning riialased kiskusid Riia ordulossi ja ordukiriku omas linnas maani maha ja hukkasid ordurüütlid ära, kelle nad aga kätte said.[1] 1297. aastal kui Riia peapiiskop Johann III läks välismaale, jättis ta võimu oma stiftis Liivi ordule. Kuid sellel tekkis kohe konflikt Riia linnaga, sest ordu ehitatud sildade ja muude rajatiste tõttu tekkisid linnas üleujutused, pealegi olid linna ja ordu suhted juba varem pinevad olnud. Vastastikuste vaenuste käigus hävitati umbes pool Riia linnast ja aasta lõpus kiiruga välismaalt naasnud peapiiskop püüdis rahu vahendada. See siiski ebaõnnestus ja riialased hävitasid Riia ordulinnuse ning hukkasid nii Riia linnusekomtuuri kui ka väidetavalt koguni 60 orduvenda.
1298. aastal, kuna Riia linn, Riia peapiiskop ja Saare-Lääne piiskop olid otsinud abi Taanist ja sõlminud leedukatega liidu ordu vastu, vallutas ordumeister karistuseks Saare-Lääne piiskopi maad, sh Koluvere linnuse ja Lihula linnuse, kus parajasti viibis Saare-Lääne piiskop Konrad I. Piiskop võeti vangi ja Lihula Eliisabeti kirik hävitati. Ordu, kes süüdistas Riia peapiiskoppi ja Saare-Lääne piiskoppi kokkumängus Riiaga ning kuulutas mõlema vastu vaenuse. Peapiiskop Johann ei suutnud end kuigi kaua kaitsta ning ta sattus Turaida piiskopilinnuse ordu kätte langemise järel vangi. Teda hoiti vangis üle aasta Viljandis, kust ta vabanes lõpuks tänu Hansa Liidu sekkumisele. Rüüstamise järel, suutis Hansa Liidu vahendamine riidlejad 1299. aastal ära lepitada. Paavsti juures asus Johann rajama suurt orduvastast koalitsiooni, kuid kuna ta suri juba 1300. aastal, siis need plaanid nurjusid ning ordu vastu jäi Liivimaal sõdima vaid Riia linn.
1305. aastal aga ostis Ordu, Daugava jõe suudmest 2,5 kilomeetrit eemal asunud Dünamünde kloostri Tsistertslaste munkade käest 4000 marga eest, et laevateed Riia alla kinni panna ja linna kontrollida.
Liivimaa kodusõja ajal sõlmiti liidulepinguid välisjõududega: Riia - Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürst Gediminase ja Liivimaa ordu Novgorodi vabariigiga.
Varsti pärast Eberhard von Monheimi saamist ordumeistriks 25. mail 1328 hakkas Riia linn mässama ordumeistri vastu ning 23. juunil 1328 põletasid riialased Daugavgrīva (Dünamünde) aleviku. Riialased pöördusid abi saamiseks leedulaste poole, kes 1329. aasta septembris korraldasid sõjakäigu, mis ulatus Paistuni. Pärast leedukate tagasipöördumist asus Monheim septembris piirama Riia linna. Pärast pikka piiramist alistus Riia linn 17. märtsil 1330 ordumeistrile. Alistumise märgiks pidi linn ühest kohast Riia linnamüüri maha kiskuma. Pärast seda lasi ordumeister Riia kõrvale ehitada uue Riia ordulinnuse.
.jpg)
1330. aastal pärast Riia linna allutamist lõplikult Liivimaa ordule: linn pidi minema ordu ainuvõimu alla, ordule pidi tagasi antama linnusekoht ning see pidi ka üles ehitatama, samuti pidi ordu määratud linnafoogt osa võtma rae igapäevasest tööst. Nii kehtestus linna üle üpris otsene võim, mis suunas muuhulgas ka selle sisepoliitikat. 1330. aastal alustati ka Riia ordulinnuse ehitamist, loss valmis 1353. aastal, hiljem sai hoone Liivimaa ordu ordumeistri residendiks.