Liangzhu kultuur
Liangzhu kultuur (hiina keeles 良渚文化 Liángzhǔ wénhuà) oli hilisneoliitikumi kultuur Hiina kagurannikul[1]
Esimesed viited sellele avastas 1936 Hangzhou Läänejärve muuseumi teadlane Shi Xingeng, kes andis kultuurile nime leiukoha lähedase Liangzhu linna (Jangtse deltas umbes 160 km Shanghaist edelas) järgi.[2]
Jaspisest esemed[muuda | muuda lähteteksti]
1970ndatel ja 1980ndatel avastasid arheoloogid Tai järve piirkonnast Jangtse alamjooksu jõeorust hilisneoliitikumi haudu, mis pärinevad ajavahemikust 3400–2000 eKr. Sealt leiti üle 5000 jaspisest eseme, sealhulgas bi-kettaid ja cong-torusid. Neid peeti rituaalseteks esemeteks, mida annetas kuningas. Nende kasutamist seostati taeva ja maa austamisega.
Enamik jaspisesemeid koosnevad nefriidist. Nendel on kujutatud loomi ja müütilise olendeid. Suhteliselt kõva (Mohsi astmikul 5–6) materjali töödeldi tõenäoliselt ränikivist või haihammastest tööriistadega. Väljakaevamised näitavad, et jaspisel oli piirkonnas tol ajal suur tähtsus. Tekstist "Zhouli", mis pärineb tõenäoliselt 4. sajandist eKr, nähtub, et neid jaspisesemeid kasutati veel Zhou dünastia ajalgi.
Leiukohad[muuda | muuda lähteteksti]
Liangzhu kultuuri tähtsad leiukohad Liangzhu leiukoht, Fanshani leiukoht, Yaoshani leiukoht, Yuhangi leiukoht, Siduni leiukoht, Mojiaoshani leiukoht ja Huiguanshani leiukoht.
Saavutused[muuda | muuda lähteteksti]
Sellest kultuurist pärinevad vanimad tõendid suurte vesiehitiste kohta Hiinas. Liangzhu leiukohast avastati umbes 5100 aasta vanune tammide, kanalite ja veehoidlate süsteem, mis võimaldas niisutada 10 000 hektarit põllumajanduslikku maad.[3]
Umbes 30 km kogupikkusega jõeharude ja kanalite süsteem oli neoliitikumi ja selle ümbruse veeteede võrk. Linnas elas hinnanguliselt 23 kuni 34 tuhat inimest. Linna suurus ja hüdrotehniliste ehituste maht lubavad teha järelduse, et tegu oli arenenud riigiga.[2]
Jaspisesemetel olevad sümbolid lubavad oletada, et kiri oli hakanud tekkima.[4]
Aastal 2021 ilmus ajakirjas Science Advances artikkel, mille järgi Liangzhu kultuuri häving umbes 4300 aastat tagasi on vastavuses lühikese ebatavaliselt sademeterikka perioodiga, mis dateeriti (peamiselt tilkekivide põhjal) aega 4345 ± 32 kuni 4324 ± 30 aastat tagasi. Sellest tehti järeldus, et tollased asulad Jangtse deltas jäeti maha pärast korduvaid üleujutusi.[5]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Yang Xiaoneng. New Perspectives on China's Past. Chinese Archaeology in the Twentieth Century, Yale University Press, New Haven 2004, kd 2, lk 90–91.
- ↑ 2,0 2,1 David Robson. Aktuelle Seite: Archäologie: Chinas Venedig der Steinzeit], spektrum.de, 16.12.2020.
- ↑ Klaus Taschwer. Riesige Wasserbauanlage aus dem alten China entdeckt, derStandard.at, 9.12.2017.
- ↑ Zhang 2019.
- ↑ Haiwei Zhang jt. Collapse of the Liangzhu and other Neolithic cultures in the lower Yangtze region in response to climate change. – Science Advances, 2021, kd 7, nr 48. Täistekst..
Warum Chinas „Venedig der Steinzeit“ unterging, science.orf.at, 24.11.2021.
Michael Stang. https://podcast-mp3.dradio.de/podcast/2022/04/04/ursache_geklaert_klimawandel_bedingte_den_untergang_der_dlf_20220404_1639_290a7173.mp3 Ursache geklärt: Klimawandel bedingte den Untergang der Liangzhu-Hochkultur], Deutschlandfunk, "Forschung aktuell", 4.4.2022.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Colin Renfrew, Bin Liu. The emergence of complex society in China: the case of Liangzhu'. – Antiquity, 2018, 92(364), lk 975–990. Kokkuvõte.
- Chunfeng Zhang. On determining the na3ture of Liangzhu 良渚 symbols, Journal of Chinese Writing Systems, kd 3, nr 2, 2019 Kokkuvõte.
- David Robson. Chinas Venedig der Steinzeit. – Spektrum Geschichte, Europas erste Metropolen, 2020, nr 6.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Liangzhu kultuur |
- Jerrod Roalstad. Liangzhu Culture, Minnesota State University, Mankato.
- Riddle of Liangzhu Culture expected to be solved, people.cn, 4.7.2004.