Lev Manovich

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lev Manovich Moskvas Strelka instituudis 2015. aastal

Lev Manovich (sündinud 1960 Moskvas) on uue meedia ja digitaalkultuuri teoreetik. Ta on arvutiteaduste professor New Yorgi Linnaülikoolis, külalisprofessor Šveitsi Euroopa kraadiõppe koolis ning Moskva meedia, arhitektuuri ja disainiinstituudis Strelka. Tema huvifookuses on nüüdisaegne globaalkultuur läbi andmeteaduste uurimisprisma, samuti arvuti- ja sotsiaalteaduste kokkupuuteala, tehisintellekt ja -kultuur ning meediateooria[1]. Tema tuntuimaks raamatuks on „Uue meedia keel“ (2001, eesti keeles 2012).

Lev Manovichi uurimiskeskus Cultural Analytics Lab (asutatud 2007 nime all Software Studies Initiative) asus esimeste seas tegelema mahukate pildi- ja videopankade analüüsiga andmeteaduste meetodite abil. Keskuselt on tellinud kultuuriartefakte koondavate andmekogude visualiseeringuid nii Google, New Yorgi avalik raamatukogu kui ka moodsa kunsti muuseum MoMA.

Manovichi mõju uue meedia uurimisele on võrreldud Marshall McLuhaniga. Raivo Kelomees nimetab Manovichit „digitaalsete humanitaarteaduste innovaatoriks“[2].

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lev Manovich sündis 1960. aastal Moskvas. Õppis Moskvas kunsti, arhitektuuri ja programmeerimist. 1981 kolis New Yorki. Teenis elatist 3D arvutianimatsioonide loojana. Pälvis magistrikraadi 1988 New Yorgi ülikoolist visuaalteadustes ja kognitiivses psühholoogias ning doktorikraadi 1993 Rochesteri ülikoolist visuaal- ja kultuuriteadustes (juhendaja Mieke Bal). Doktoritöö "The Engineering of Vision from Constructivism to Computers" uuris 1920. aastate avangardi jälgi tänases digitaalmeedias.

Manovich on tegutsenud kunstniku, arvutianimaatori, disaineri ja programmeerijana. Tema teoseid on esitletud mitmetel olulistel kunstisündmustel ning muuseumide ekspositsioonides. Digikunstiprojekt „Soft Cinema“ (2003) põhineb tarkvaral, mis kuvab andmebaasist pärit filme reaalajas autorite poolt määratud reeglite alusel, nii et iga teose esitus on kordumatu.

Viimastel aastatel esineb aktiivselt digikultuuri-teemaliste loengutega üle maailma. On olnud külalisprofessoriks Stockholmi ja Helsingi ülikoolis. Külastanud Eestit 2007. aastal, kui esines Tallinna ülikoolis loenguga „Interaction as an Aesthetic Event“, ning 2015. aastal Tallinna Arhitektuuribiennaali raames.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • The Language of New Media (2001)
  • Soft Cinema: Navigating the Database (2005)
  • Black Box, White Cube (2005)
  • Software Takes Command (2013)
  • Data Drift: Archiving Media and Data Art in the 21st Century (2015)
  • Теории софт-культуры (sisaldab artikleid aastatest 1999-2015)
  • Instagram and Contemporary Image, 2017 (e-raamat)

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

“Uue meedia keel“ (tõlkinud Ellu Maar, eessõnad Raivo Kelomees, Mark Tribe, Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia 2012, ISBN 9789949467341).

"Uue meedia keel" on tõlgitud 14 keelde. Raamat esitab esmakordse süsteemse teoreetilise käsitluse uue meedia keelest, asetades uue meedia viimase paari sajandi visuaal- ja meediakultuuri ajaloo konteksti. Manovich toob esile, kuidas digitaalne meedia kasutab n-ö vana meedia konventsioone nagu nelinurkne ekraan, kaamera liikumine ja montaaž, ning selgitab, kuidas uuele meediale omased kategooriad nagu liides ja andmebaas põimuvad varasemate konventsioonidega ning loovad uutlaadi esteetikat. Manovich lähtub filmi-, kunsti- ja kirjandusteoreetilistest ning arvutiteaduslikest käsitlustest ja toob sisse uued teoreetilised mõisted nagu kultuuriliides, ruumiline montaaž ja kinegratograafia. Kaalukal kohal on filmikunsti teooria ja ajalugu.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://manovich.net/index.php/about
  2. Raivo Kelomees, Uue meedia keelest kultuurianalüütikani. - Lev Manovich, "Uue meedia keel". Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2012, lk 9-12