Lepingust taganemine õiguskaitsevahendina
Lepingust taganemine (inglise keeles withdrawal from a contract) on lepingupoolte lepingueelse olukorra taastamine. Lepingust taganemine on üheks õiguskaitsevahendiks, mis on reguleeritud võlaõigusseaduse[1] üldosa §-s 116. Lepingust taganemise tagajärgi ja formaalseid eeldusi reguleerivad VÕS §-d 188–193.[2]
Lepingust taganemine on sekundaarne õiguskaitsevahend, st üks lepingupool saab lepingust taganeda üksnes juhul, kui võlgnik ei täitnud võlausaldaja esmaseid nõudeid (nt täitmisnõude või kahjunõude mittetäitmine) või kui teine lepingupool rikkus lepingut oluliselt. Lepingust taganemise eesmärgiks on kaitsta lepingupooli olukordades, kui teine pool rikub lepingut sellises ulatuses, et kahjustatud pool kaotab huvi lepingu jätkamise vastu.[3]
Oluline lepingurikkumine[muuda | muuda lähteteksti]
Oluline lepingurikkumine on olukord:
- kus üks pool rikub lepingut sellises ulatuses, et teine pool jääb oluliselt ilma sellest, mida ta õiguslikust suhtest lootis;
- kus üks pool rikkus sellist kohustust, mis oli teise poole lepingu täitmise huvi püsimise eelduseks;
- kui üks pool rikkus kohustust tahtlikult (tahtliku rikkumise mõiste VÕS § 104 lg 5) või oli raskelt hooletu (raske hooletuse mõiste VÕS § 104 lg 4);
- kui kahjustatud lepingupool saab mõistlikult eeldada, et võlgnik ei täida lepingust tulenevaid kohustusi ka tulevikus;
- kui lepingut rikkunud pool ei täida oma kohustusi võlausaldaja antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et tähtaja jooksul ta kohustust ei täida.[4]
Lepingust taganemise eeldused[muuda | muuda lähteteksti]
Lepingust taganeda on võimalik kehtiva lepingulise suhte korral. Taganeda ei saa kehtetutest lepingutest,[2] sest kehtetutel lepingutel pole õiguslikku toimet juba algusest peale.[5]
Taganemise eelduseks on lisaks veel see, et üks pooltest on lepingut rikkunud.[2] Lepingu rikkumine võib olla kohustuse mitte täitmine või mittetäielik täitmine, hilinenud täitmine või ebakvaliteetne täitmine.[6]
Täiendav tähtaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Oluliseks lepingust taganemise eelduseks on, et võlausaldaja on võlgnikule andnud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Kui võlgnik ei täida ka täiendava tähtaja jooksul nõutavat kohustust (nt lepingu täitmisnõue või kahjunõue),võib võlausaldaja lepingust taganeda. Selle eesmärgiks on see, et võlgnik saaks viia enda käitumise lepinguga kooskõlla, heastada võlausaldajale rikkumine ja anda kannatanud lepingupoolele kindlus, et lepingut täidetakse ka tulevikus.[7]
Täiendavat tähtaega ei pea määrama olulise lepingurikkumise korral.[8]
Lepingust taganemise formaalseks eelduseks on taganemisavalduse tegemise teisele lepingupoolele.[9]
Lepingust taganemise tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Lepingust taganemise korral reguleerivad lepingu tagasitäitmise kohustust VÕS §-d 189, 190 ja 191. Nende sätete eesmärgiks on poolte asetamine olukorda, milles nad olid enne lepingu sõlmimist.[10]
Lepingust taganemise korral saab kumbki pool nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist ning sellega seotud kasu või muude viljade tagasi andmist juhul, kui ta ka ise tagastab kõik üleantu (VÕS § 189 lg 1). Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma ühel ajal, millele kohaldatakse kohustuste täitmisest keeldumise regulatsiooni vastastikuse lepingu puhul (VÕS § 111).[11]
VÕS § 189 lg 2 puhul on tegemist sättega, mis reguleerib olukordi, kus lepingu alusel üleantu tagastamine ei ole võimalik ja alternatiivseks tagasitäitmiseks on üleantu väärtuse hüvitamine.[11] Nendeks võivad olla olukorrad, kus:
- eseme olemuse tõttu ei ole selle tagastamine või väljaandmine võimalik, muu hulgas ka siis kui see seisneb teenuse osutamises või eseme tarvitamises;
- lepinguese on ära tarvitatud, võõrandatud, koormatud kolmanda isiku õigusega või ümber töötatud;
- ese on hävinud.[12]
Juhul, kui üleantud asi on halvenenud ja see ei ole tingitud asja korrapärasest kasutamisest (nt on teine pool lepingueset lohakalt hoidnud), tuleb ka siis hüvitada eseme väärtus sellises ulatuses, mis osas see vähenes.[13]
Hüvitamisele võib kuuluda ka saamata jäänud viljade või muu kasu väärtus (nt saamata jäänud tulu), seda juhul, kui üks lepingupool jäi ilma kasust, mida tal oleks olnud võimalik korrektse kasutamise korral teenida.[14]
Samuti tuleb hüvitada teisele poolele vajalikud kulutused, mida nad asjale tegid.[15] Vajalike kulutustega on tegemist siis, kui need on tarvis asja säilitamiseks või kaitsmiseks osalise või täieliku hävimise eest.[16] Muud kulutused, mis ei ole vajalikud asja säilitamiseks või kaitsmiseks, tuleb korvata teisele poolele alusetu rikastumise sätte alusel (VÕS § 1042) ja seda juhul, kui teine lepingupool on tänu tehtud kulutustele alusetult rikastunud.[15]
Tagasitäitmise välistamine[muuda | muuda lähteteksti]
Juhud, mil lepingupool ei ole kohustatud talle üleantud eset tagastama või selle väärtust hüvitama, on sätestatud VÕS-s § 190. Nendeks olukordadeks on:
- kui taganemise aluseks olev asjaolu ilmnes ajal, mil asi oli juba ümbertöötamisel või juba ümbertöödeldud;
- eseme halvenemine või hävimine toimus teise lepingupoole tõttu;
- kui teine lepingupool kandis eseme juhusliku hävimise või kahjustumise riisikot (juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko kohta vaata VÕS § 214);
- kui kahju oleks tekkinud ka juhul kui ese oleks olnud teise lepingupoole valduses;
- kui ese on halvenenud või hävinud vaatamata sellele, et teine lepingupool kasutas või hoidis asja hoolikalt.[17]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein (2016). Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura. Lk 607.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus. - RT I 2002, 35, 216. § 84 lg 1.
- ↑ Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 116 lg 2.
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus. - RT I 2002, 35, 216. § 84 lg 1.
- ↑ Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 100.
- ↑ Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein (2016). Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura. Lk 610–611.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 116 lg 2 p 5.
- ↑ Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 188.
- ↑ Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein (2016). Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura. Lk 932–942.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 11,0 11,1 RKTKo 3-2-1-34-13, p 15.
- ↑ Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 189.
- ↑ Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 189 lg 4.
- ↑ Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 191 lg 1.
- ↑ 15,0 15,1 Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 191 lg 2.
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus. - RT I 2002, 35, 216. § 63 p 1.
- ↑ Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 190 lg 1.