Leonhard Virkhaus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Leonhard (Leo) Virkhaus (november 1910 Väägvere, Tartumaa2. veebruar 1984 Bryan, Texas) oli eesti helilooja, koorijuht ja organist USAs.

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsena muusikahuvi ilmutanud Leonhard Virkhaus lõpetas pärast alghariduse saamist 1931. aastal Tartu Õpetajate Seminari. Ta õppis nii Tartu kui ka Tallinna muusikakoolis ning sai 1939. aastal diplomeeritud helikunstnikuks kolmel erialal: muusikateooria, kompositsiooni ja oreli alal. Lisaks sai ta laulu- ja muusikaõpetaja kutsetunnistuse.

Leonhard Virkhaus alustas tööd organistina mitmes Tartu kirikus, oli dirigent teatris Vanemuine, õpetaja Tartu koolides, Tartu Omakaitse orkestri juht ning komponeeris ligi 20 instrumentaalpala ja laule.

Saksamaal[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aastal põgenes Leo Virkhaus koos perekonnaga Saksamaale, kus nad sõja lõpul viibisid Hiddeseni pagulaslaagris. Seal asutas ta sügisel 1945 segakoori, orkestri Estonian Boys ja lasteorkestri ning oli mõnd aega Hiddeseni laagri muusikaline juht.

Ameerika Ühendriikides[muuda | muuda lähteteksti]

1949. aastal rändas perekond Virkhaus välja Bostonisse Ameerika Ühendriikides. Leo Virkhaus töötas aastail 1950–1969 orelifirmas Aeolian Skinner ning kuni 1976. aastani organisti ja koorijuhina Cambridge'is. Selle kõrval juhtis ta eesti segakoore Bostonis ja Connecticutis ning jätkas heliloominguga. Ta oli ka Põhja-Ameerika IV Eesti Päevadel 1968. aastal üks üldjuhte.[1]

Leo Virkhaus suri 2. veebruaril 1984 Bryanis (asub Brazose maakonnas) Texases ja ta on maetud Kensico kalmistule.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1945 kantaat "Palve"
  • kantaat "Vägev on Looja"
  • kantaat "Kolgata"
  • kantaat "Minu kodu"
  • kantaat "Psalm 108"
  • kantaat "Laulud Jumalale"

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Leo Virkhaus oli David Otto Wirkhausi pojapoeg. Tema abikaasa oli Ida ning neil oli poeg Rein ja tütar Tiiu (nüüd Virkhaus-Laane).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Raul Pettai. Mälestused ühest teenelisest inimesest. Leonhard Virkhaus 1910–1984. Eesti Päevaleht (Rootsi), 13. jaanuar 2016

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]