Legaliseerimine

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Legaliseerimine (ingl legalization) on rahvusvahelise õiguse mõttes ühes riigis välja antud dokumendi ehtsuse kinnitamine, et see kehtiks ka teises riigis.[1] Üldisemas tähenduses on legaliseerimine ehk seaduspärastamine[2] tegevus, mille käigus lubatakse seadusega midagi, mis varem oli illegaalne.[3]

Legaliseerimine rahvusvahelises õiguses[muuda | muuda lähteteksti]

Legaliseerimist vajavad vaid avalikud dokumendid ja ainult juhul kui dokumente kasutatakse riigis, mis pole ühinenud välisriigi avaliku dokumendi legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooniga. Dokument tuleb legaliseerida ka siis, kui riik, kus seda soovitakse kasutada, pole Eestiga õigusabilepingut sõlminud. Eesti on õigusabilepingud sõlminud Venemaa Föderatsiooni, Leedu, Läti, Poola ja Ukrainaga.[1]

Avalikeks dokumentideks on diplomid, tunnistused, tõendid, õiendid ja teatised. Peale nende veel ka kohtu või kohtuga seotud asutuse poolt antud dokumendid (kohtuotsuse ärakiri, registri väljavõte, kohtutäituri dokumendid, notari/vandetõlgi dokumendid).[1]

Legaliseerida tuleb vaid originaaldokumendid, nende notariaalsed või ametlikult kinnitatud ärakirjad, väljavõtted koos ametiisiku originaalallkirja, nime, ametikoha ning dokumendi väljastanud asutuse originaalpitseriga.[1]

Legaliseerimine ei kinnita dokumendi õiguspärasust, vaid kinnitab ainult dokumendil oleva allkirja ja pitseri või templi ehtsust. Legaliseerimise protsessi käigus võrreldakse isiku allkirja ja selle näidist, vajaduse korral ka pitseri- ja templinäidist.[1]

Kui Eestis välja antud dokumenti soovitakse legaliseerida, tuleb kõigepealt pöörduda Eesti Vabariigi Välisministeeriumi konsulaarosakonda või välisesindusse ning hiljem selle riigi välisesindusse või -ministeeriumi, kus dokumenti kasutada soovitakse. Kui välisriik nõuab dokumendi tõlget, siis tuleb see lisada. Kui välisriigi õigusakt nõuab tõlget, mis oleks ametlik või kinnitatud, siis tohib dokumenti tõlkida vaid vandetõlk. Kui dokument on juba mõnes Eesti Vabariigi territooriumil olevas välisesinduses legaliseeritud, ei pea seda protsessi välisministeeriumi konsulaarosakonnas uuesti läbima.[1]

Dokumendi legaliseerimisest keeldumine[muuda | muuda lähteteksti]

Avalik dokument ei kuulu legaliseerimisele, kui selle sisu on ebatõene või kui on alust arvata, et dokumendi on kinnitanud ebapädev isik. Dokumenti ei legaliseerita ka siis, kui välisriigis väljastatud originaaldokument pole legaliseeritud rahvusvahelise tavaõiguse normide järgi või kui dokument on välislepingu järgi kehtiv ka ilma täiendava tõestuseta. Lisaks veel ka siis, kui avalikku dokumenti on rikutud, kui tähtajaline dokument on aegunud, kui avalik dokument on legaliseeritud teises riigis kasutamise jaoks või kui dokument on juba legaliseeritud mõne teise Eesti konsulaarametniku poolt.[1]

Apostillimine[muuda | muuda lähteteksti]

Apostillikonventsiooniga ühinenud riikides kasutatakse legaliseerimise asemel apostilli. Kui avalikku dokumenti on kord juba apostillitud, siis on seda võimalik kasutada kõigis konventsiooniga ühenenud riikides. Apostill on tunnistus, millega saab kinnitust dokumendi allkirjastanud isiku pädevus. Dokument tuleb apostillida selles riigis, kus see väljastatud on ning apostill kinnitatakse dokumendile jäädavalt. Apostillida on võimalik dokumendi originaali, notariaalselt või ametlikult kinnitatud ärakirja või väljatrükki/väljavõtet.[4]

Apostillitud dokumendi juurde lisatakse tõlge kohase välisriigi keelde. Dokumendi tõlkimise jaoks tuleb pöörduda vandetõlgi poole. Dokumenti pole vaja tõlkida, kui seda soovitakse esitada mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki ning kui see on juba keeles, mida sihtriigis ametliku keelena aktsepteeritakse, samuti kui dokumendi kohta on välja antud Euroopa Liidu standardvorm.[4]

Legaliseerimine kui varem keelatu lubamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tihti mainitakse legaliseerimise kontekstis marihuaana legaliseerimist. Selle all mõistetakse sanktsioonide eemaldamist, kuid võimalust reguleerida, kes ja kui palju uimasteid võib tarbida ja omada. Piirangute rikkumine võib kaasa tuua karistuse kriminaalõiguslikult või väärteo korras.[5]

Narkootikumide probleemiga hakati Eestis tegelema 1990. aastal. Uimastite tarvitamine ja väikeses koguses omamine on Eestis dekriminaliseeritud, kuid on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse järgi väärteomenetluse korras karistatav.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Välisministeerium. Avaliku dokumendi legaliseerimine. https://vm.ee/et/avaliku-dokumendi-legaliseerimine
  2. Eesti Keele Instituut. E - keelenõu. https://kn.eki.ee/?Q=legaliseerimine
  3. Lexico. https://www.lexico.com/en/definition/legalization
  4. 4,0 4,1 Notarite koda. Avaliku dokumendi kinnitamine apostilliga. https://www.notar.ee/19886
  5. 5,0 5,1 L. Pajanen. Valmisolek marihuaana legaliseerimiseks Eestis. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool, majandusteaduskond 2015, lk 8.