Lapse seksuaalne väärkohtlemine

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Lapse seksuaalne väärkohtlemine ehk lapse seksuaalne ärakasutamine ehk lapse seksuaalne kuritarvitamine on lapse kaasamine seksuaalsesse tegevusse, mille sisust ta ei saa täielikult aru, millele ta ei ole võimeline andma adekvaatset nõusolekut ning mis astub üle seadustest või ühiskonna sotsiaalsetest normidest. Seksuaalne vägivald lapse vastu on võimu, seksuaalsete või muude vajaduste rahuldamise eesmärgil toime pandud seksuaalse sisugakontaktne või mittekontaktne tegevus täiskasvanu või teise lapse poolt, kes vanuse või arengutaseme poolest on vastutus-, usaldus- või võimusuhetes lapsega.[1]

Kontaktne seksuaalne väärkohtlemine on seksuaalse sisuga katsumine, lapse sundimine teise isiku suguelundeid katsuma, oraalset, anaalset või vaginaalset laadi seksuaalne kontakt. Mittekontaktne seksuaalne väärkohtlemine on näiteks lapsele pornograafilise sisuga teose näitamine, lapse kasutamine seksuaalse sisuga teose valmistamiseks (nt pildid, videod), ekshibitsionism (suguelundite või rindade paljastamine), vuajerism (seksuaalakti või intiimse hetke salaja pealtvaatamine), seksuaaltegevuse näitamine lapsele, ka verbaalne ja vaimne seksuaalse sisuga väärkohtlemine.

Mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Seksuaalse väärkohtlemise ohvritel esineb mitmeid terviseprobleeme, mis võivad esineda nii psühholoogiliste kui ka somaatiliste häiretena nagu näiteks depressioon, ärevushäire, traumajärgne stressihäire (PTSD), foobiad, dissotsiatiivsed reaktsioonid, valud, enurees, suitsidaalne käitumine jms.

Laste seksuaalne väärkohtlemine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Laste seksuaalne väärkohtlemine on üsna levinud. Valdav osa raporteeritud seksuaalkuritegude ohvritest on samuti alaealised – 2018. aastal 87% ohvritest olid alaealised, kannatanu keskmine vanus oli 12 aastat ning kõige noorem ohver ei olnud veel 1-aastane.[2] 2015. aastal korraldati laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuring, mille eesmärk oli välja selgitada 16–19-aastaste Eesti noorte kokkupuude seksuaalse väärkohtlemisega, selle riski- ja kaitsetegurid, tagajärjed ning abi saamise viisid juhtunu korral. Uuringust selgus, et iga kümnes eesti noor on seksuaalvägivalla tõttu kannatama pidanud, 32% noortest on kogenud elu jooksul vähemalt ühte väärkohtlemisena käsitletavat tegu väljaspool interneti keskkonda ja 30% on seksuaalse ahistamise tõttu kannatama pidanud.[3] 2018. aastal viidi läbi rahvusvahelise projekti EU Kids Online 2018 raames laste internetikasutuse Eesti uuring, mille tulemusena selgus näiteks, et neljandik lastest on seksuaalse sisuga riskidega kokku puutunud.[4] 2020. aastal tehtud uuring näitas, et 45% lastest ja noortest on kogenud vähemalt ühte seksuaalse väärkohtlemise liiki internetis viimase aasta jooksul ja 41% on elu jooksul kogenud vähemalt ühte seksuaalse väärkohtlemise liiki.[5]

Abi otsimine[muuda | muuda lähteteksti]

Abi otsimine on keeruline ja mitmeosaline protsess ning paljud ohvrid ei räägi juhtunust kellelegi. Politsei poole pöördumine on seksuaalvägivalla ohvrite puhul üldiselt haruldane.[6] Ühes uuringus tuvastati, et peamine põhjus, miks lapsed seksuaalsest väärkohtlemisest ei räägi on hirm selle ees, et neid ei usuta.[7] 2019. aastal uuriti ka Eestis seksuaalse väärkohtlemise ohvrite abi otsimise protsessi. Selgus, et kõige tavapärasem reaktsioon teiste inimeste poolt oli ohvrite süüdistamine juhtunus ning enamikku ohvritest ei usutud. Vähem kui 10% valimisse kuulunud seksuaalse väärkohtlemise ohvritest jõudsid abini. Abini jõudsid aga ainult need lapsed, kellele kinnitati, et juhtunu pole nende süü ning keda toetati ja julgustati näiteks politseisse pöörduma või juhtunust vanematele rääkima. See tähendab, et usaldusisikute reaktsioon on oluline määraja, et kas ohver jõuab vajaliku abini või jääb juhtunuga üksi.[8]

Põhjused, miks lapsed juhtunust ei räägi[9][10][muuda | muuda lähteteksti]

  • Saladuse hoidmine – lapsele on öeldud, et see on saladus ja nad ei tohi sellest rääkida.
  • Ähvardused – last on ähvardatud, et kui ta räägib, on sellel tagajärg. Sageli ähvardatakse vägivallaga, mis on siis suunatud kas lapsele endale, teistele lähedastele (nt ema, õde, vend jne), lemmikloomale. Samuti ähvardatakse ka privileegidest ilmajätmisega või eluks vajalikest asjadest ilma jäämisega (toit, kodu jt).
  • Hirm – laps võib karta isikut, kes teda väärkohtleb. Kui ähvardamise puhul on lapsele konkreetselt selgitatud, et rääkimise korral saabub mingisugune tagajärg ning laps kardab tagajärje saabumist, siis hirm võib lapsel olla konkreetse isiku suhtes ka enne väärkohtlemist ning ilma, et isik sõnaliselt sunniks last saladust hoidma.
  • Armastus – lapsel võib olla tugev usaldussuhe selle isikuga (sageli ei taha lapsed pöörduda inimese vastu, keda nad armastavad; ka väärkohtlejad võivad nimetada oma teguviisi armastuseks, mistõttu võib ka lapsele tekkida arusaam, et tegu on normaalse käitumisega).
  • Manipulatsioon – isikud, kes seksuaalselt väärkohtlevad, võivad lapsega manipuleerida (nt öeldes lapsele, et keegi ei usu sind nagunii; et keegi ei usuks lapse sõna täiskasvanu sõna vastu; et sel isikul on tutvusi korrakaitseorganites või palju raha ning ta ei saaks nagunii karistada).
  • Süüdistamine – lastele võidakse rääkida, et nad on selles ise süüdi, et nad on selle käitumise ära teeninud. Kui laps usub, et ta on ise selle põhjustanud ja ära teeninud, võib see teda tagasi hoida abi otsimast.
  • Hirm tagajärgede ees – lapsed kardavad sageli, et nad saavad karistada või satuvad pahandustesse, kui räägivad. Samuti, et nad valmistavad pettumuse oma lähedastele või kurvastavad neid.
  • Teadmatus – lapsed ei tea, millega tegu on. Nad ei tea, et see, mis nendega juhtus, on lubamatu ja et sellest tuleks kellelegi rääkida. See on väga tüüpiline just väiksemate laste puhul. Mõnikord võivad lapsed isegi teada, et nendega juhtunu on lubamatu, kuid nad ei tea, kelle poole pöörduda.
  • Häbi – häbi tundmine ei ole omane mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele. Häbi juhtunuga seoses takistab paljusid inimesi rääkimast ja abi otsimast. Mõtle nüüd hetkeks – kui juba täiskasvanud isikute jaoks, kes ei ole ise ohvrid, on seksuaalsest väärkohtlemisest rääkimine ebameeldiv ja keeruline, siis mida peaks tundma üks laps, keda on väärkoheldud.
  • Dissotsiatsioon ehk psüühika killustimine, probleemide ja raskuste eitus kaitsemehhanismina.

Lastemaja[muuda | muuda lähteteksti]

Lastemaja on lapsesõbralik erialadevaheline teenus, mida pakume seksuaalselt väärkoheldud või selle kahtlusega laste abistamiseks. Lastemajad asuvad Tallinnas ja Tartus, kuid teenusele võivad pöörduda lapsed kõikjalt Eestis. Lastemaja pakub lastele ja noortele lapsesõbralikku ja turvalist keskkonda ning koondab kõik vajalikud teenused ühe katuse alla. Teenusele saamiseks tuleb kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajal võtta ühendust lastemaja spetsialistiga ja esitada lastemajateenuse taotlus. Lastemaja poole võib pöörduda ka lapsevanem või laps ise, samuti tavakodanik või spetsialist, kellele teeb muret lapse seksuaalne käitumine.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Mis on laste seksuaalne väärkohtlemine".
  2. Ahven, A., Kruusmaa, K. C., Leps, A., Solodov, S., Surva, L., Sööt, M-L., Tamm, K., Tammiste, B., Tüllinen, K. (2018). Kuritegevus Eestis. Justiitsministeerium. Tallinn.
  3. "LASTE JA NOORTE SEKSUAALSE VÄÄRKOHTLEMISE LEVIKU UURING". 2016.
  4. "EU Kids Online’i Eesti 2018. aasta uuringu esialgsed tulemused". 2018.
  5. "Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuring". 2020.
  6. Wolitzky-Taylor, K. B., Resnick, H. S., Amstadter, A. B., McCauley, J. L., Ruggiero, K. J., Kilpatrick, D. G. (2011). Reporting Rape in a National Sample of College Women. Journal of American College Health 59 (7), lk 582–587.
  7. McElvaney, R., Greene, S., Hogan, D. (2014). To Tell or Not to Tell? Factors Influencing Young People’s Informal Disclosures of Child Sexual Abuse. Journal of Interpersonal Violence 29 (5), lk 928–947. doi: 10.1177/0886260513506281
  8. Eelmaa, Simone; Murumaa-Mengel, Maria. "“Kui ongi tõsi, siis ise süüdi!” Seksuaalvägivallaga seonduvad stereotüübid ühe Eesti laste ja noorte veebifoorumi teemaalgatustes ja vastustes". 2020.
  9. I. Hershkowitz, O. Lanes, M. E. Lamb. Exploring the disclosure of child sexual abuse with alleged victims and their parents. Child abuse & neglect, 2007, vol 31(2), 111-123.
  10. P. Schaeffer, J. M. Leventhal, A. G. Asnes. Children’s disclosures of sexual abuse: Learning from direct inquiry. Child abuse & neglect, 2011, vol 35 (5), 343-352.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]