Jaanimardiklased

Jaanimardiklased
	; Jaanimardikad (Lampyris noctiluca). Emane ja 2 isast.
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda;
Klass	Putukad Insecta;
Alamklass	Neoptera;
Ülemselts	Endopterygota;
Selts	Mardikalised Coleoptera;
Alamselts	Polyphaga;
Infraselts	Elateriformia;
Ülemsugukond	Elateroidea;
Sugukond	Lampyridae; (Latreille, 1817)

Jaanimardiklased (Lampyridae) on sugukond mardikalisi.

Paljud selle sugukonna mardikad võivad vahel helendada – neil esineb bioluminestsents.

Sugukonnas on kokku umbes 2000 liiki.

Tavaliselt jaotatakse sugukond viieks alamsugukonnaks: Cyphonocerinae, Lampyrinae, Luciolinae, Ototretinae ja Photurinae.

Toksiinid

Mitmed jaanimardiklased kaitsevad ennast toksiinide abil (lutsibufagiinid – sarnased verevas sõrmkübaras leiduvate südameglükosiididega). On pakutud, et üks jaanimardikas võiks olla piisavalt mürgine, et mõne väiksema sisaliku või konna poolt ärasöömisel võiks põhjustada selle surma.^[1] Näiteks on teada, et üks Austraalia jaanimardiklaseliik osutub ärasöömisel sealsetele sisalikele perekonnast Pogona surmavaks. Sarnaseid toksiine on leitud olevat ka Euroopas elaval jaanimardikal.^[2]

Kuna jaanimardikatel on selline moodus kaitsta ennast ärasöömise vastu (olles mürgine ja mittemaitsev), siis on arvatud, et mardikate omadus pimedas helendada oli algselt aposemaatiline mehhanism (hoiatusvärvus), mis on aga hiljem leidnud rakendust ka kaaslaste ligimeelitamisel.^[2] Kuigi mainitud hüpotees pole üksüheselt kinnitust leidnud, on katsed kärnkonnadega (Bufo bufo) näidanud, et konnad üldiselt väldivad nende helendavate putukate söömist.^[3]

Eestis leiduvad perekonnad

Eestis elab selle sugukonna kahe perekonna liike, kummaski üks liik. Mõlemal liigil on emased tiivutud ja helendavate tagakehalülidega, kuid hõõgmardikatel helendavad ka isased.^[4]

Lampyris – jaanimardikas
- Lampyris noctiluca – jaanimardikas
Phosphaenus
- Phosphaenus hemipterus – hõõgmardikas

Vanemas perioodikas (1892) mainitakse veel liiki Lampyris splendidula (ehk Lamprohiza splendidula).^[5] Liigil helendavad mõlemad, nii isased kui emased, sh isased teevad seda ka lennates. Kuna uuemaid vaatlusandmeid pole ja liigi leviala on lõunapool, Kesk-Euroopas^[6], siis võib selles ka kahelda.

Pilte

Viited

↑ Lowry, N. Firefly Toxins. Vaadatud 01.09.15.
↑ ^2,0 ^2,1 Tyler, J.; Mckinnon, W.; Lord, G. A.; Hilton, P. J. (2008) "A defensive steroidal pyrone in the Glow-worm Lampyris noctiluca L. (Coleoptera: Lampyridae)." Physiological Entomology, 33: 167–170.
↑ Cock, R. De; Matthysen, E. (2003) "Glow-worm larvae bioluminescence (Coleoptera: Lampyridae) operates as an aposematic signal upon toads (Bufo bufo)." Behavioral Ecology. 14 (1): 103-108.
↑ Malakauskiene, Asta. (2018). Reported and potential bioluminescent species in Lithuania. Biologija. 64.
↑ Olewik, 13 aprill 1892, Hiilgawad loomad
↑ GBIF | Global Biodiversity Information Facility, Lamprohiza splendidula (Linnaeus, 1767) Vaadatud 14.07.24

[1] Lowry, N. Firefly Toxins. Vaadatud 01.09.15.

[Tyler_2008-2] 2,0 ^2,1 Tyler, J.; Mckinnon, W.; Lord, G. A.; Hilton, P. J. (2008) "A defensive steroidal pyrone in the Glow-worm Lampyris noctiluca L. (Coleoptera: Lampyridae)." Physiological Entomology, 33: 167–170.

[3] Cock, R. De; Matthysen, E. (2003) "Glow-worm larvae bioluminescence (Coleoptera: Lampyridae) operates as an aposematic signal upon toads (Bufo bufo)." Behavioral Ecology. 14 (1): 103-108.

[4] Malakauskiene, Asta. (2018). Reported and potential bioluminescent species in Lithuania. Biologija. 64.

[5] Olewik, 13 aprill 1892, Hiilgawad loomad

[6] GBIF | Global Biodiversity Information Facility, Lamprohiza splendidula (Linnaeus, 1767) Vaadatud 14.07.24

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]