Lamantiin
 |
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Lamantiin (perekond) |
| Lamantiin | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Meriveiselised Sirenia |
| Sugukond |
Lamantiinlased Trichechidae |
| Perekond |
Lamantiin Trichechus |
| Liik |
Lamantiin |
| Binaarne nimetus | |
|
Trichechus senegalensis Link, 1795 | |
 Aafrika lamantiini levila | |
Lamantiin ehk aafrika lamantiin (Trichechus senegalensis) on suur vees elav peamiselt taimtoiduline mereimetaja, üks kolmest lamantiini perekonda kuuluvast liigist.[2][3]
Aafrika lamantiin võib kasvada kuni umbes 4 m pikkuseks ja kaaluda tavaliselt kuni 500–600 kg.[4][5] Tal on aerukujulised esiuimed ja lai ümar saba.
Välimus ja kehaehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Lamantiin kaalub tavaliselt 400–550 kg ja on keskmiselt 2,8–3 m pikk. Emased isendid on reeglina veidi suuremad kui isased. Vastsündinud pojad kaaluvad ligikaudu 30 kg.
Lamantiinil on suur, paindlik ja tundlik ülahuul, mida ta kasutab toidu haaramiseks ja söömiseks ning keskkonna kompimiseks. Silmad on väikesed ja paiknevad teineteisest suhteliselt kaugel. Täiskasvanud lamantiinidel puuduvad lõikehambad ja silmahambad; neil on ainult pidevalt uuenevad põskhambad. Uued hambad arenevad suu tagaosas ja liiguvad kuludes ettepoole.[5] Kummalgi lõualuupoolel ei ole korraga rohkem kui kuus funktsionaalset hammast. Lamantiini saba on aerukujuline nagu vaaladel. Emasel lamantiinil on kaks nibu, mis paiknevad esiuimede all rindkere piirkonnas.
Lamantiinil on imetajate seas ebatavaline ehitus, sest tal on ainult kuus kaelalüli. Enamikul imetajatel on seitse kaelalüli; eranditeks on lisaks lamantiinidele ka laisikud.[6] Sarnaselt hobusega on lamantiinil pikk peensool, mis võimaldab seedida suures koguses taimset toitu. Tema soolestik võib olla umbes 40–45 m pikk, mis on seotud taimse toidu aeglase seedimisega.[5]
Eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Aafrika lamantiin elab Lääne-Aafrika rannikuvetes, jõesuudmetes ja jõgedes ning toitub peamiselt veetaimedest. Vaatamata suurele kehakaalule on ta osav ujuja.[5] Tugeva saba abil liigub ta tavaliselt umbes 5–8 km/h, kuid võib lühiajaliselt saavutada ka suurema kiiruse (kuni 25 km/h). Lamantiine kohatakse enamasti üksikult või väikestes rühmades. Veepinna kohal on sageli näha ainult looma nina ja ninasõõrmeid. Lamantiin ei lahku kunagi veest, kuid nagu kõik mereimetajad, peab ta hingama õhku. Puhkeolekus võib ta viibida vee all kuni 10–15 minutit, aktiivse ujumise ajal tõuseb pinnale tavaliselt iga mõne minuti järel.[5]
Järglased
[muuda | muuda lähteteksti]Lamantiinid sünnivad vee all. Emad aitavad vasikal pinnale tõusta, et ta saaks esimesed hingetõmbed teha. Vastsündinu suudab peagi iseseisvalt ujuda. Vasikad toituvad alguses emapiimast, hiljem lisanduvad toidulauale veetaimed ja vetikad. Täiskasvanud lamantiin võib ööpäevas süüa taimset toitu koguses, mis moodustab umbes 5–10% tema kehakaalust.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Keith Diagne, L. (2015). Trichechus senegalensis. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2015.
- ↑ "Trichechus senegalensis". Integrated Taxonomic Information System (ITIS). Vaadatud 27.02.2026.
- ↑ "Trichechus senegalensis". IUCN Red List of Threatened Species. Vaadatud 27.02.2026.
- ↑ "Trichechus senegalensis". IUCN Red List of Threatened Species. Vaadatud 27.02.2026.
- 1 2 3 4 5 6 Reynolds, J.E.; Rommel, S.A. (1999). Biology of Marine Mammals. Washington: Smithsonian Institution Press.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Buchholtz, E.A.; Stepien, C.C. (2009). "Anatomical transformation in mammals: developmental origin of aberrant cervical anatomy in tree sloths". Evolution & Development. 11: 69–79.
{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)