Labakinnas

Labakinnas ehk labak ehk käpik on kinnas, millel on eraldi vaid pöidlaosa, ülejäänud nelja sõrme pole eraldatud.

Varasemal ajal oli labakinnas Eestis levinum kindatüüp kui sõrmkinnas, kuna selle valmistamine on lihtsam ja see säilitab paremini sooja. Seepärast on labakud levinud eelkõige põhjarahvaste seas. Tänapäeval kasutatakse sagedamini siiski sõrmkindaid, kuna nendega on kergem teha sõrmeliigutusi vajavaid töid. Labakindad on üldjuhul kootud, mitte näiteks nahast.

Eesti rahvakunstis on tavaks kaunistada labakuid mitmesuguste mustritega, üks tüüpilisemaid motiive on muhu mänd. Nüüdisajal valmistatakse ka labakindaid, millel on avatud või lahtikäiv sõrmeotste osa, neid tarvitavad eelkõige jahimehed ja sõjaväelased.

Vanimad labakindad arheoloogiliste leidude seas pärinevad ligikaudu aastast 1000 Lätist.

Labakindad on Eesti kultuuris levinud motiiv, nt laulus "Ära koo mu käpikuisse päikest".