Léon Degrelle

Allikas: Vikipeedia

Léon Degrelle (alates 1954. aastast José León Ramírez Reina, 15. juuni 1906 Bouilloni vald1. aprill 1994 Málaga) oli Belgia poliitik ja Saksa sõjaväelane.

Ta oli reksistide liikumise juht, võitles Teises maailmasõjas vabatahtlikuna Saksa poolel (ka Eestis), 1945. aastal põgenes lennukiga üle Euroopa Norrast Hispaaniasse.

Tsitaat[muuda | muuda lähteteksti]

Kahekümne teine juuni 1941. Kell on kolm ja kaksteist minutit hommikul. Saksa ohvitserid jälgivad üksisilmi nagu nõiutud oma kellade helendavaid numbrilaudu. Sekundid venivad lõputult pikaks, närvid on katkemiseni pingul. Kell on kolm ja kolmteist minutit. Saabuv hommik on jahe ja sombune, läheb külmaks. Veel on kolm ja neliteist minutit. Veel üks minut. Süda lööb kiiremini. Veel kümme sekundit, veel viis sekundit, neli, kolm, kaks: tuld! Soomest Musta mereni hakkab rinne möirgama, sõjakäik idas on alanud.

Veel unesegasena kuulevad naised ja mehed, sõbrad ja vaenlased sellel suvehommikul uut signaali sakslaste võimu all oleva Euroopa ringhäälingute lainepikkustel. Kolmas riik kutsus üles ristiretkele bolševismi vastu. Oslost Sevillani ja Antwerpenist Budapestini raputati üles lugematud noored inimesed. Meelitasid seiklus ja lõputu kaugus, aga meelitas ka ausalt vastu võetud üleskutse kaitsta õhtumaad. Vabatahtlikud jätsid oma armsa rohelise Jüütimaa, nad jätsid kodumaa Beauce'is, Ardennides ja pustas. Maha jäid vanemad, naised ja tütarlapsed; maha jäi kõik, mis oli andnud seni nende elule sisu ja mõtte. Maha jäid nende vanad tuhandeaastase ajaloo särast kullatud maad ja nende ühine isamaa Euroopa, Vergiliuse ja Ronsardi Euroopa, Erasmuse ja Nietzsche, Raffaeli ja Düreri Euroopa, Ignatiuse ja Püha Therese, Friedrich Suure ja Napoleoni Euroopa.

...

Tuleb päev, mil meie surnute pühitsetud nimesid nimetatakse uhkustundega. Neid kuulsusrikkaid lugusid kuuldes hakkavad meie rahva südamed kiiremini tuksuma ja ta tunnustab oma poegi.

Kahtlemata võideti meid füüsilises mõttes.

Me olime laiali puistatud üle kogu Euroopa ja meid jälitati.

Ometi võisime minna tulevikule vastu püstipäi. Ajalugu asetab inimeste teened kaalule. Maises ebatäiuslikkuses ohverdasime siiralt oma nooruse. Võitlesime Euroopa, tema usu ja kultuuri eest. Me jäime oma siiruses ja ohvrimeelsuses lõpuni ustavaks. Varem või hiljem peavad Euroopa ja kogu maailm tunnustama meie ürituse õiglust ja meie andumuse puhtust. Sest vihkamine sureb, see lämbub oma sõgeduses ja alatuses. Kõik suur on aga igavene.

Mälestused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kadunud leegion. Tallinn, Olion, 1996. Saksa keelest tõlkinud Lembi Tigane.