Kuninga uued rõivad

Allikas: Vikipeedia
"Alasti keiser". Edward von Lõngus (2015). Tartu, Kitsas tänav.

"Kuninga uued rõivad" (ka "Keisri uued rõivad", taani keeles "Kejserens nye Klæder") on Hans Christian Anderseni kunstmuinasjutt, milles kaks kangrut lubavad kuningale teha uued rõivad, mis on nähtamatud nendele, kes on lollid või oma ametikoha jaoks kõlbmatud. Riided olevat nii kerged ja õhulised, et seljas neid ei tunnegi. Kuid kangrud on kelmid, kes üksnes näitlevad, justkui riietaksid kuningat. Mitte keegi, kes näeb paljast kuningat, ei julge seda tunnistada, kartes, et teda peetakse lolliks või ebakompetentseks, ning kõik kiidavad riiete maitsekust ja ilu. Seejärel läheb kuningas pidulikule ringkäigule mööda linna. Esialgu linnarahvas püüab teeselda, justkui kuningas oleks hiilgavalt riides, kuni üks laps, kes on liiga noor selleks, et olukorda mõista, hüüab valjusti: «Aga kuningas on ju alasti!» Seejärel hakkab linnarahvas varsti sedasama kordama. Kuningas kahtlustab, et on petta saanud ja linnarahvas räägib tõtt, kuid jätkab väärikalt oma ringkäiku.

Andersen sai muinasjutu jaoks inspiratsiooni Villena vürsti Juan Manueli (1282–1348) 1335 ilmunud raamatust "Libro de los ejemplos del conde Lucanor y de Patronio", mis sisaldab 50 lühijuttu, nimelt selle 7. jutust "Sellest, mis juhtus kuninga ja kolme petturiga". Juan Manueli jutus on olematud rõivad petturite jutu järgi nähtamatud väljaspool abielu sündinutele. Andersen ei lugenud seda juttu originaalis, vaid saksakeelses tõlkes. Andersen muutis jutu satiiriks silmakirjalikkuse ja õukondlaste pugemise pihta.

Esimest korda avaldas Andersen selle muinasjutu 7. aprillil 1837 kogumiku "Lastele vestetud muinasjutud" viimases, 3. köites koos "Väikese merineitsiga". Esimest kaht köidet ei võtnud kriitika hästi vastu, kolmanda köitega kriitikute suhtumine pöördus ja tagantjärele hakati ka kahes esimeses köites olevaid jutte headeks pidama.

Välislink[muuda | muuda lähteteksti]