Kriminaalpsühholoogia

Kriminaalpsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib kriminaalkurjategijate tahet, mõtteid, kavatsusi ja reaktsioone seoses kuritegeliku käitumisega.

Kriminaalpsühholoogiat saab määratleda kui teadust, mis aitab uurimisasutustel oma missiooni tõhusamalt täita, rakendades sellele juurde psühholoogilisi teadmisi. Kriminaalpsühholoogias keskenduvad psühholoogid peamiselt õigusrikkujatele, osaledes mitmesugustes uurimisega seotud tegevustes, alates profiili loomise protsessist kuni kohtuprotsesside läbiviimiseni inimeste psühholoogilise testimisega.

Ajalugu

Kriminaalpsühholoogia tekke ajaks võib pidada 20. sajandi algust, kui psühholoogid hakkasid pakkuma kuritegeliku käitumise psühholoogilisi väljavaateid ja mõtlema kuritegevuste põhjustele. Saksa psühholoogi Hugo Münsterbergi peetakse kriminaalpsühholoogia algatajaks, tema teosed 19.-20. sajandist on psühholoogidele endiselt väga kasulikud. 20. sajandi algusest on kriminaalpsühholoogide roll kogu kuritegevusevastases võitluses kiiresti kasvanud ning tänapäeval on nende töö kõigis arenenud riikides kõrgelt hinnatud.

Kriminaalmenetluses osalemise viisid

Professor Lionel Haward, üks juhtivaid Suurbritannia kriminaalpsühholooge, kirjeldas 1981. aastal nelja viisi, kuidas psühholoog võib kriminaalmenetluses professionaalselt osaleda. Need on järgmised:

• Kliiniline – psühholoogil tuleb anda kliiniline hinnang, hinnates üksikisiku vaimset seisundit. Psühholoog võib kasutada abiks oma hindamisel erinevaid hindamisvahendeid, intervjuusid või psühhomeetrilisi tööriistu. Psühholoogi hinnangud võivad aidata politseil või muudel samaväärsetel uurimisasutustel kindlaks teha, kuidas kõnealust isikut menetleda. Näiteks aitab see välja selgitada, kas ta on võimeline läbima kohtuprotsessi või mõista isiku mentaalset haigust, mis on seotud tema arusaamisega kohtuprotsessist.

• Eksperimentaalne – psühholoogi ülesandeks on teha uuringuid, et anda olukorrast täiendavat teavet. See hõlmab eksperimentaalseid katseid asjaolude illustreerimiseks või kohtutele täiendava informatsiooni edastamist.

• Kindlustusmatemaatiline – psühholoogid kasutavad statistikat, et anda kohtule olulist informatsiooni, mis on seotud isiku asjaoludega. Näiteks võib psühholoogilt küsida sündmuse tekkimise tõenäosust, mistõttu küsivad kohtud, kui suur on tõenäosus, et isik saab uue kohtuotsuse, kui eelmine on kohtu poolt tagasi lükatud.

• Nõuandev – psühholoog võib anda politseile nõu, kuidas menetlust jätkata. Näiteks, milline on parim viis teatud isikut intervjueerida, võttes arvesse ka tema asjaolud, selleks, et jõuda vajaliku informatsioonini.

Kriminaalpsühholoogide töö

• Kuritegevuse analüüs – kriminaalpsühholoogia valdkond hõlmab enamasti juhtumite sidumist. Nende sidumise protsess hõlmab rikkumiste toimepanemise käitumise analüüsimist mõnes konkreetses olukorras ning andmebaasiga andmete võrdlemist omavahel sarnaste kuritegudega.

• Kurjategija profiil – kriminaalpsühholoogid kasutavad kuriteo kohast saadud teavet, et teha järeldusi kurjategija iseloomu kohta, kes kuritegu sooritasid. Kokkuvõttes tuleb vastata küsimustele, nagu näiteks: kas kuritegu oli planeeritud või oli see impulsiivne tugevate emotsionaalsete asjaolude korral? Milline on süüdlase ligikaudne vanus? Kas kujategija tõenäoliselt elab kuritegevuslikus piirkonnas? Mis on kurjategija sugu? Enamasti on sellised teabeallikad uurijatele väga kasulikud, kuna selline teave aitab kriminaalmenetlejatel oma ressursse tõhusamalt suunata.

• Intervjuu – juhtumi kohta täpse ja usaldusväärse teabe kogumiseks on inimeste (tunnistajate või õigusrikkujate) intervjueerimine ülimalt tähtis. Oluline on mõista, et iga inimene vajab intervjueerimisel teistsugust lähenemist- näiteks kuriteo tunnistajaks olev laps võib anda väga kasulikku teavet, kuid tema stressi tõttu, mida ta läbi võis elada, peab teda intervjueerima väga ettevaatlikult.

• Õigusrikkujate rehabilitatsioon – kriminaalpsühholoogi roll ei ole mitte ainult politsei aitamine kellegi vangistamiseks. Enamikus riikides on ühiskond ja valitsus mures võimaluse pärast, kuidas kinnipeetav pärast vanglast vabanemist uuesti ühiskonnas hakkama saab. Selle eesmärgi saavutamiseks teevad valitsuse pädevad organid kriminaalpsühholoogidega koostööd ja määravad kindlaks konkreetsed sammud, mis aitavad neil leida oma koha ühiskonnas.

Rakenduslik kriminaalpsühholoogia

Kohtuekspertiisi psühhiaatria jaoks on olulisim küsimus: „Milline patsient saab kurjategijaks?“ Teiseks peamiseks küsimuseks on, et kas esimesena pandi toime kuritegu või tekkis vaimne häire. Kriminaal- ja kohtuekspertiisi psühholoogid võivad kaaluda ka järgmisi küsimusi:

1. Kas vaimne häire esineb praegu? Kas see esines inimesel juba kuriteo ajal?
2. Milline on kurjategija vastutuse tase? Kuivõrd on kurjategija võimeline oma tegude eest vastutama?
3. Kui suur on järjekordse õigusrikkumise oht ja millised riskitegurid on seotud?
4. Kas ravi on võimalik, et vähendada järjekordset õigusrikkumise ohtu?