Koosloomeprotsess (teatris)

Koosloomeprotsess (inglise keeles devised theatre või creative collaboration) on loominguline protsess teatris, mis saab oma vormi ja sisu prooviprotsessi käigus, grupi koostööna. Koosloomeprotsessi aluseks on tavaliselt mingi stiimul või objekt, mille ümber oma teos ehitatakse. Rõhk on loomingulisel protsessil, mitte niivõrd tekstil. Kuna see ei ole ilmtingimata tekstipõhine, kasvatab lavastatud teater vabadust ja spontaansust.

Koosloomeprotsessi käigus loodud lavateos on teatriliik, kus stsenaarium valmib teatrimeeskonna koostööl erinevaid improvisatsioonitehnikaid kasutades. Koosloome tehnikaid kasutavad paljud akadeemilised ja professionaalsed teatrid, et käsitleda sotsiaalseid küsimusi, luua revisionistlikke ajaloohetki ja analüüsida dramaatilist (või muud liiki) kirjandust. Koosloome on kujunenud võimsaks vahendiks, mille abil on võimalik tekitada vaatajate vahel dialoogi.

On vaieldud, kas kollektiivse loome and devising'u mõisted täielikult kattuvad. Kollektiivne loome tähendab peamiselt suurema grupi loodud tööd, samal ajal devising ei tähenda tingimata grupitööd (kehtib ka näiteks monolavastuste puhul). Kuigi mõlema meetodi puhul on erinevaid loomeviise väga palju, on siiski nii kollektiivse loome kui ka devising'u tuumaks just lavastuse valmimise protsess.

Meetod

Tavaliselt töötab koosloomeprotsessis rühm koos, et visandada loome raamistik, mis omakorda jaguneb kaheks peamiseks osaks. Esimene on protsess ja teine on teos ise. Protsessi etapis kasutatakse tavaliselt lavastusprotsessist rohkem katsetusmeetodit. Sageli valitakse stiimul, näiteks maal, muusikapala või foto, mida uuritakse ja millele protsessi käigus toetutakse. Loomeprotsess sunnib iga grupiliiget tööga silmitsi seisma, sellega isiklikul tasandil suhestuma ning samal ajal kasvatama grupi ühtekuuluvustunnet. Grupiliikmete erinevus toob esile unikaalsed kogemused, eelarvamused ja vaatenurgad. Seejärel koos uurides kujundavad nad teineteise ideid ja teravdavad üksteise nägemusi. Iga rühm on ainulaadne, sest inimesed muudavad töökeskkonda ja rühma dünaamikat. Kui inimesed on omavahel eriarvamusel, muutub koos töötamine keeruliseks, kuid see on ka oluline ühise grupi identiteeditunde arendamiseks.  

Märgistatud rollide arendamisel kasutavad grupid sageli ühte kahest peamisest formaadist. Üks neist on see, et kõik asjaosalised töötavad näitleja, lavastaja, stsenaristi ja kujundaja rollis. See strateegia on tervikliku mõtteviisiga. Selle eesmärk on tasandada mänguvälja ja säilitada koostöö kõigi komponentide vahel. Teine meetod määratud ametikohtade loomiseks on nimetada keegi kogu protsessifaasi jooksul dramaturgiks, kirjanikuks või lavastajaks. Sarnaselt etendajatele panustavad need inimesed oma emotsioonidega kogu loomingulisse kogemusse, kuid nad juhivad ja uurivad ka oma sektsioonide sees.

Ajalugu

Koosloomeprotsessi algupära peitub 16. sajandi Itaalias, kus populaarsust kogus Commedia dell’arte, uudne rändteatri liik, kus esinesid näitlejad, akrobaadid ja tänavaartistid. Selle asemel, et rõhutada näidendite teemaatikat, pani see uus teatriliik suuremat rõhku hoopis näitlejatööle.

Kollektiivne looming kui nähtus hakkas laiemalt levima aastatel 1950-1960. Lääne kultuuris asutati neil aastatel paljud avangardistlikud teatriühendused poliitilise protesti eesmärgil ja otsese reaktsioonina tolleaegsele sotsiaal-poliitilistele oludele. Rühmatöö eesmärk oli uurida ja analüüsida ühiskondlikke probleeme ning sama nõuti ka publikult.

1980ndate keskpaigast kasvas huvi koosloometeatri vastu, mistõttu kasvas ka töötubade ja koolituste populaarsus, kus noored praktikud said ideid koguda ja neid oma protsessis rakendada.

Tänapäeval on žanrivahelised piirid muutunud hägusamaks. Demiurgist lavastaja võib kasutada koosloomemeetodit, näiteks improvisatsioone, ühiseid arutelusid ja analüüse. Samuti üha enam ootavad lavastajad algsisendit näiteks heli- video- ja valguskujunduses ning suurem osa kujundusest antakse oma ala kunstniku luua. Seetõttu on saanud lavastajast pigem suunav roll, kui juhtiv roll ning lavastaja ülesandeks on tuua trupp kokku, hoida süsteemi ja suunata tulemusi.

Eestis

Eestis on koosloomemeetod etenduskunstis üpriski tavaline. Üha enam on etenduskunstide õppekavas õppeained, mille peamine rõhk on koosloomel.

Samuti on Eestis teatreid,mille repertuaari kuuluvad koosloome meetodil loodud lavastused. Üheks näiteks on Von Krahli Teater, kus on oluline lavastusprotsessis mõttekaaslus.

Lavastuses ‘’The End’’ (2010) loodi lavastuse tekst ühiselt. Lavastus räägib maailmalõpust ja sellest, mida soovib inimene oma elust kaasa võtta. Kuuel etendajal olid soolostseenid, mille jaoks olid nad materjali ise loonud ning ühisstseenide tekst olid aga ühiste vaidluste tulemus.

Samuti kasutas Mart Koldits koosloomet lavastuse ‘’Kummitus masinas’’ (2009), mis pandi kokku Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna tudengite hirmudest ja unenägudest. Ühtlasi ka töötas lavastaja Kristian Smeds neli aastat Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemina teatritudengitega ning tõi välja lavastuse ‘’12 Karamazovit’’ (2011), mille jaoks said tudengid ise luua stseene ja muusikat. Tudengid võisid toetuda Dostojevski romaanile, aga lavastuse teksti lõid nad siiski ise.

Koosloomeprotsessi võib siiski näha nii suuremates kui ka väiksemates teatrites. Isegi, kui tegemist on koosloomega, võib lavastaja võtta juhtiva rolli. Ometi on tähtis, et autorina tõuseks esile näitleja või näitetrupp.