Konsulaarasutus

Allikas: Vikipeedia

Konsulaarasutus on riigi välisesindus, mis allub saatkonnale ja esindab selle huvisid asukohariigi territooriumil. Vastupidiselt saatkondadele asuvad konsulaarasutused tavaliselt väljaspool pealinna nendele määratud tegevuspiirkonnas ehk konsulaarpiirkonnas ja nad puutuvad asukohamaa keskvõimuga vähem kokku. Vaid eriolukorras ja asukohariigi ning lähetajariigi nõusolekul võivad konsulaarasutuste juhid töötada väljaspool ette nähtud piirkonda.[1]

Konsulaarasutused jagunevad: peakonsulaat, konsulaat (karjääri- või aukonsulaat), asekonsulaat ja konsulaaresindus.[1]

Aukonsulaat[muuda | muuda lähteteksti]

Üldiselt täidavad konsulaarülesandeid konsulaarametnikud, kellel on konsulaarametniku kutse või erikutse.[2] Selline nõue ei kehti aga aukonsulaatide esindajate aukonsulite kohta.[3] Aukonsulaadid täidavad oma konsulaarpiirkonnas konsulaarülesandeid, mis on kirja pandud iga riigi õigusaktides. Enamjaolt toetuvad need õigusaktid 1963. aastal vastu võetud konsulaarsuhete Viini konventsioonile.[4]

Eestis on aukonsulaatide ülesanded kirja pandud Eesti Vabariigi Konsulaarseaduses.[5]

Üks aukonsulite eripäradest võrreldes teiste diplomaatilise korpuse teenistujatega on, et nad ei saa töötasu.[6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Konsulaarsuhete Viini konventsioon". Riigi Teataja II, 1993, 23, 53, 1993. Ülemnõukogu. Kasutatud 16.09.2013.
  2. "Konsulaarseadus". (§ 9). Riigi Teataja I, 09.10.2013, 5, 09. oktoober 2013. Riigikogu. Kasutatud 14.11.2013.
  3. Örn, Torsten 2004: "Milleks diplomaatia? Kultuuriajalooline käsitlus". Olion, Tallinn. lk 61-62
  4. "Konsulaarseadus". (§ 2, 26). Riigi Teataja I, 09.10.2013, 5, 09. oktoober 2013. Riigikogu. Kasutatud 14.11.2013.
  5. "Konsulaarseadus". Riigi Teataja I, 09.10.2013, 5, 09. oktoober 2013. Riigikogu. Kasutatud 14.11.2013.
  6. "Konsulaarseadus". (§ 15). Riigi Teataja I, 09.10.2013, 5, 09. oktoober 2013. Riigikogu. Kasutatud 14.11.2013.