Konsensuaalsed lepingud Rooma õiguses
Konsensuaalseteks lepinguteks (obligatsiones consensu contrahuntur) nimetatakse üksmeele alusel sõlmitud lepinguid. See lepingute liik tuli Rooma õigusse preetorite tegevuse tulemusel rahvaste õiguse (ius gentium) kaudu.[1]
Üksmeele alusel sõlmiti Vana-Roomas ostu ja müügi, kasutamis- (üüri/rendi, töövõtu ja töösuhete), seltsingu- ja käsunduslepingud.[2] Neid lepinguid ei pidanud tingimata kirjalikult vormistama,[3] vaid piisas, kui pooled jõudsid kokkuleppele selles, mida nad üksteisele vastastikku võlgnevad. Need lepingud kohustasid pooli täitma ka hea usu (bona fides) nõudeid.[4]
Konsensuaalsed lepingud erinesid teistest lepingu liikidest[5] selle poolest, et nende kehtivuseks piisas ainult poolte kokkuleppest (consensus). Teiste lepingu liikide juures nõuti lisaks kokkuleppele ka asja üleandmist, kindlate sõnade lausumist või kirjaliku dokumendi koostamist.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Dig. 19.2.1. Siin ja edaspidi on kasutatud Rooma õiguse allikad teosest: Hesi Siimets-Gross, Merike Ristikivi. Fontes iuris Romani. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019. ISBN
- ↑ Inst. 3.22. pr.
- ↑ Inst. 3.22.1.
- ↑ Inst. 3.22.3.
- ↑ Gaiuse lepingute klassifiktsioonis (Inst. 3.13.2.) eristatakse reaalseid, verbaalseid, literaalseid ning konsensuaalseid lepinguid. Reaalsed on need lepingud, mille kehtivuseks oli lisaks kokkuleppele vajalik asja (res) ühelt isikult teisele üleandmine; verbaalsete lepingute kehtivuseks tuli lausuda teatud kindlad sõnad; literaalsete lepingute kehtivuseks oli vajalik kirjaliku dokumendi koostamine. Vt ka Elmar Ilus, Rooma eraõiguse alused. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1969. ISBN lk 148.
- ↑ Ibid.