Kommunikatiivne keeleõpe

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kommunikatiivne keeleõpe on meetod, mis võeti maailmas laialdaselt kasutusele 1960. aastatel. Selle kasutamise peamiseks eesmärgiks on suhtluspädevuse saavutamine. Kommunikatiivse keeleõppe kaudu arendatakse võrdselt kõiki keele osaoskusi – nii lugemis-, kuulamis-, kirjutamis- kui ka kõnelemisoskust.[1]

Kommunikatiivse keeleõppe metoodikas on väga tähtis kasutada niisuguseid materjale ja ülesandeid, millega õppijad puutuvad kokku igapäevaelus.[2]

Kommunikatiivse õppe tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Kommunikatiivse õppe viis põhijoont:

1) peamine rõhuasetus on interaktiivsel õppimisel ja õpitava keele kasutamisel;

2) õpetuses kasutatakse autentseid tekste;

3) õppija tähelepanu juhitakse mitte ainult keelele, vaid ka õppimisele kui protsessile;

4) keeleõppe rikastamiseks kasutatakse õppija isiklikke kogemusi;

5) õpitut püütakse seostada keele kasutamisega ka väljaspool keeletundi.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Krall, I., Sõrmus, E., Toomsalu, M. 1997. Kommunikatiivse keeleõppe lühikursus. Tallinn.
  2. Saarsoo, K., Sõrmus, E. 2008. Kuidas õpetada erialakeelt. Metoodika käsiraamat. Tallinn.
  3. Brown, D. H. 1994. Teaching by Principles. An Interactive Approach to Language Pedagogy. Prentice Hall Regents.