Kokkuhoidlikkus

Kokkuhoidlikkus on tarbitavate ressursside (näiteks toit, raha, tarbekaubad) läbimõeldud kasutamine. Kokkuhoidlikkuse korral välditakse ebavajalike kulutuste tegemist ning kõik otsused kaalutakse hoolikalt läbi. Kokkuhoidlik eluviis hõlmab ka ökonoomset tarbimist ja raiskamise vältimist.

Kokkuhoidlikkuse tõlgendamine

Kokkuhoidlikku eluviisi on lihtne valesti tõlgendada, sest tavaliselt luuakse paralleele negatiivsete omadustega, näiteks ahnus ja kitsidus. Kuid kokkuhoidliku eluviisi eesmärk pole olla ülemäära kulusid kartev ja iseloomult kooner. Kokkuhoidlikkust on ka defineeritud kui omadust omandada kaupu ja teenuseid vaoshoitult ning olemasolevate majanduskaupade ja -teenuste leidlikku kasutamist pikemaajalise eesmärgi saavutamiseks.

Teostusviisid

Kokkuhoidlikkuse olemus väljendub ka selle teostamisviisides. Peamised viisid, mida kokkuhoidlikkuse korral rakendatakse on jäätmete vähendamine ja prügi sorteerimine, kulukate harjumuste ohjeldamine ning vähendamine (nt välditakse kulukates restoranides einestamist ning kokatakse kodus), eelarve loomine, ühistransport, tasuta teenuste kasutamine ning ka tasuta teenuste pakkumine. Kokkuhoidlikkus võib oma olemuselt olla ka väga tervislik, sest välditakse ebavajalike ning kallite toodete tarbimist, mis võivad tervisele kahjulikud olla.

Filosoofia

Kokkuhoidlikkuse filosoofia tähendab seda, et tarbijad ei usalda ekspertide hinnangut kommertsturgudest. Tarbijad soovivad pigem ise teha otsuseid olulistes valdkondades ning teavad ise, mis on nende jaoks parim majanduslikult, materiaalselt või spirituaalselt.

Erinevad vaimsed kogukonnad peavad kokkuhoidlikkust vaimseks distsipliiniks. Näiteks Sõprade Kirik ehk kveekerid ja puritaanid on sellise arvamusega. Kokkuhoidlikkuse üks peamisi filosoofiaid on see, et inimesed kulutaksid vähem raha ja kasutaksid seda annetuse eesmärgil.

Kokkuhoidlikkus ettevõtluses

Kokkuhoidlikku strateegiat rakendavad pigem suurettevõtjad, kelle eesmärk on kulutusi vähendada hoolimata asjaolust, et oma kulude vähendamine võib tuua ettevõttele negatiivset tähelepanu. Kulutuste vähendamine võib ettevõtte seisukohalt tähendada liigsete töötajate vallandamist ning allesjäävate töötajate töökoorma suurendamist. Taoline kokkuhoidlikkus võib ettevõttele kasulik olla, kuid antud töökorraldust töötajad üldjuhul ei soosi, sest selle korral liigub koorem juhtkonnalt töötajale.

Kui aga tarbijad soovivad olla kokkuhoidlikumad, siis peaksid nad endale selgeks tegema, mis on neile olulisem ja selle järgi otsustama, ilma milleta nad suudaksid elada ja ilma milleta mitte.