Kohtueelne menetlus

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Kohtueelne menetlus (ingl pre-court procedure) on kohtumenetluse ettevalmistamine, millega kogutakse tõendusmaterjali ning selgitatakse välja vajalikud asjaolud[1].

Kriminaalmenetluse seadustiku § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk koguda tõendusteavet ja luua kohtumenetluseks muud tingimused. Kohtueelses menetluses otsustatakse, kas lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse põhimõtte alusel või jätkata menetlust süüdistusakti koostamisega. Kohtueelse menetluse puhul kehtib vaba kujundamise põhimõte. See tähendab, et prokuratuur ja uurimisasutused võivad koguda tõendusteavet kõigi toimingutega, mis on seadusega lubatud. Vaba kujundamise põhimõtte alusel peab kinni pidama seaduse ettekirjutustest. Näiteks tuleb seadusest kohustus kahtlustatav üle kuulata.[2] Kohtueelse menetluse andmeid võib avaldada ainult prokuratuuri loal ja seaduses sätestatud tingimustel. Muu hulgas sisaldavad need tingimused, et avaldatavad andmed ei tohi:

  1. soodustada kuritegevust ega raskendada selle avastamist;
  2. kahjustada Eesti Vabariigi ega kriminaalmenetluse huve;
  3. seada ohtu ärisaladust ega kahjustada juriidilise isiku tegevust.[3]

Eeluurimiskohtunik[muuda | muuda lähteteksti]

Eeluurimiskohtunik on maakohtu kohtunik, kes täidab talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandud ülesandeid kohtueelses menetluses ainuisikuliselt[4]. Eeluurimiskohtunik korraldab kohtueelse menetluse menetlusfunktsioone ning ei kuulu kriminaalasja menetlevasse kohtukoosseisu. Viimane on vajalik sellepärast, et kohtu otsus peab kujunema menetluse jooksul. Kui aga kriminaalasja menetlev kohtunik teeb otsuseid kohtueelses menetluses, siis on ta juba enne menetluse algust oma seisukoha võtnud.[5] Eeluurimiskohtunik võib muu hulgas koostada määruse tunnistaja anonüümseks muutmiseks[6], läbiotsimiseks[7], kahtlustatava või süüdistatava paigutamiseks raviasutusse[8] ning jälitustoiminguks[9].

Uurimistoimingud[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimistoimingu kohta koostatakse protokoll, milles sisalduvad toimingu tingimused, käik ja tulemused. Uurimistoimingute alla kuuluvad näiteks ülekuulamine, vastastamine, ütluste seostamine olustikuga, äratundmiseks esitamine, vaatlus, läbiotsimine ja uurimiseksperiment.[10] Eristatakse tunnistaja, kannatanu ja kahtlustatava ülekuulamist[11]. Kannatanu ülekuulamist reguleerivad samad sätted nagu tunnistaja ülekuulamist. Siiski peab meeles pidama, et kannatanu ütlused võivad olla subjektiivsed, kuna talle on tekitatud kuriteoga kahju.[12] Tunnistajaid kuulatakse üle ükshaaval, ilma teiste tunnistajate, kannatanu või kahtlustatava juuresolekuta[13]. Kahtlustatava ülekuulamisel peab ütlema, millises kuriteos teda kahtlustatakse, ning andma talle võimaluse end kaitsta[14]. Vastastamine on eriliigiline ülekuulamine ja seda kasutatakse, et kõrvaldada erinevatest ütlustest ilmnenud vastuolud[15]. Ütluste seostamine olustikuga on vajalik siis, kui menetleja arvates esitatakse valeandmeid või kui ütlused jäävad olustikku teadmata arusaamatuks.

Äratundmiseks esitamine tähendab, et tunnistajale, kannatanule, kahtlustatavale või süüdistatavale esitatakse äratundmiseks isik või asi. Üldjuhul on tunnistajal ja kannatanul kohustus teha koostööd.[16] Vaatluse alla kuulub nii sündmuskoha, dokumendi, muu objekti või asitõendi, isiku-, posti- ja telegraafisaadetise vaatlemine[17]. Läbiotsimise eesmärk on leida:

  1. leida hoonest, ruumist, sõidukist või piirdega alalt asitõendina kasutatav või konfiskeeritav objekt;
  2. leida kriminaalasja lahendamiseks vajalik dokument, asi või isik;
  3. leida kriminaalmenetluses arestitav vara või laip;
  4. tabada tagaotsitav[7].

Uurimiseksperimendiga üritatakse selgitada näiteks isiku tegevuse võimalikkust, seda, kuidas nähtused mõjutavad uuritava sündmuse käiku, kas teatud tingimustes on võimalik kuulda ja näha[18].

Kohtueelse menetluse lõpuleviimine[muuda | muuda lähteteksti]

Kohtueelse menetluse lõpuleviimise staadiumis otsustab prokuratuur, kas jätkata menetlust üldmenetluse vormis või kasutada mõnda lihtmenetluse vormi[19]. Kohtueelse menetluse lõpuleviimiseks koostab uurimisasutuse ametnik kohtueelse menetluse kokkuvõtte, mis lisatakse kriminaaltoimikusse[20]. Kohtueelse menetluse kokkuvõttele lisatakse muu hulgas kahtlustatava isiku nimi, elu- või asukoht, aadress, isikukood, kodakondsus, haridus, emakeel, õppeasutus või töökoht, kahtlustatava karistatavus ja tõendite loetelu[21].

Kokkuvõte ja kriminaaltoimik saadetakse prokuratuurile. Kaitsjal on õigus saada kriminaaltoimiku koopia. Kahtlustatav või süüdistatav ei saa endale koopiat, kuid tal on õigus tutvuda toimiku materjalidega kaitsja vahendusel. Kannatanu saab kriminaaltoimikut näha vaid taotluse esitamisel.[22] Peale toimiku tutvustamist koostab prokuratuur süüdistusakti või kokkuleppemenetluse korral sõlmib kokkuleppe[19]. Süüdistusakti põhiosa sisaldab kuriteo asjaolusid, sellega tekitatud kahju laadi ja suurust ning andmeid kuriteoga saadud vara kohta[23]. Süüdistusakti esitab prokuratuur kohtule, süüdistatavale ja kaitsjale[19].

Otstarbekuse ehk oportuniteedi põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Otstarbekuse ehk oportuniteedi põhimõte tähendab, et süüdistatav ja prokuratuur lepivad kokku kriminaalmenetluse lõpetamises[24]. Seda põhimõtet ei saa kohaldada esimese astme kuritegude korral. Otstarbekuse põhimõte ei tähenda, et süüdistatav poleks tegu toime pannud, vaid seda, et ta ei pea end süüdi tunnistama.[25]

Selle põhimõtte alusel on kriminaalmenetluse lõpetamise üks tingimustest, et kahtlustatava või süüdistatava isiku süü pole suur[26]. Süü suuruse üle otsustamisel võetakse muu hulgas arvesse tahtlust, isiku vanust, kahju liiki ja suurust. Süü on väiksem ka sel juhul, kui esinevad karistust kergendavad asjaolud.[27]

Kriminaalmenetluse lõpetamiseks otstarbekuse põhimõtte alusel peab puuduma avalik menetlushuvi. Enamasti otsustab prokuratuur, mida avaliku menetlushuvi all mõistetakse.[26] Avalik huvi on olemas, kui isiku karistamine on vajalik, nt isiku-, vara-, keskkonna- ja majandusvastased ning perekonna ja alaealiste vastu suunatud kuriteod[28]. Huvi võib ära langeda näiteks siis, kui kannatanu ei soovi menetlusega jätkata, kuriteo toime pannud isik on alaealine või kuritegu on toime pandud kaua aega tagasi[29].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Seletav sõnastik. – https://www.prokuratuur.ee/et/pressile/seletav-sonastik (19.10.2019).
  2. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 258.
  3. ↑ Kriminaalmenetluse seadustik (KrMS). – RT I, 19.03.2019, 33, § 214.
  4. ↑ KrMS § 21.
  5. ↑ M. Eerik. Eeluurimiskohtunik kriminaalmenetluse seadustiku eelnõus. – Juridica 2000/9, lk 569.
  6. ↑ KrMS § 67.
  7. ↑ 7,0 7,1 KrMS § 91.
  8. ↑ KrMS § 102.
  9. ↑ KrMS § 1264.
  10. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots, lk 260.
  11. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots, lk 261, 268–269.
  12. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots, lk 268.
  13. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots, lk 261.
  14. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots, lk 269.
  15. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots, lk 273.
  16. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots, lk 275–277.
  17. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots, lk 289–298.
  18. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots, lk 306.
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 E. Kergandberg, M. Sillaots, lk 321.
  20. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots, lk 319–320.
  21. ↑ KrMS § 153.
  22. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots, lk 320.
  23. ↑ KrMS § 154.
  24. ↑ KrMS § 202.
  25. ↑ Kriminaalmenetlus. – https://www.kohus.ee/et/kohtuasjade-menetlused/kriminaalmenetlus (29.09.2019).
  26. ↑ 26,0 26,1 E. Kergandberg, M. Sillaots, lk 322.
  27. ↑ Riigi peaprokuröri juhis nr RP-1-4/07/3. – https://www.prokuratuur.ee/sites/www.prokuratuur.ee/files/elfinder/article_files/Riigi%20peaprokur%C3%B6ri%20juhis%20KrMS%20202-203'%20kohaldamise%20kohta%20koos%20muudatustega%20%2023%2012%202009.pdf, 12.4.2007 (29.09.2019), lk 1.
  28. ↑ Riigi peaprokuröri juhis nr RP-1-4/07/3, lk 1, 5–8.
  29. ↑ Riigi peaprokuröri juhis nr RP-1-4/07/3, lk 1–2.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kohtueelne_menetlus&oldid=5486555"