Kogukonnaenergeetika

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kogukonnaenergeetika (inglise keeles community energy, CE) on kogukondlikku energiatootmist ja -tarbimist käsitlev energeetika haru. Selle fookuses on väikese süsinikujalajäljega taastuvatest allikatest soojuse ja elektri tootmine ning tarbimine kohalikul tasandil. Kogukonnaenergeetika esindab n-ö tarka energiat: toodetud eelkõige kohalikuks kasutuseks ja kohalikust (taastuvast) toorainest. Kuna energiat toodetakse ja tarbitakse lähestikku, on selle ülekandekadu (koos sellega keskkonnamõju) väike ning pikemas perspektiivis alandab see energia hinda. Kui ühistu rajatud energiajaam, tootku see siis soojus- või elektrienergiat, on piisavalt tõhus, saab toodetud energiat ka müüa ja sellega ühistule lisatulu teenida. Teenitud tulu investeeritakse energiatootmise laiendamisse või kohaliku kogukonna hüvanguks. See teeb energiaühistutest omamoodi sotsiaalsed ettevõtted.[1]

Kuigi kogukonnaenergeetika olulisimateks tegevusteks peetakse energia tootmist ja levitamist (müümist), milleks tuleb moodustada energiaühistu, hõlmab kogukonnaenergeetika mõiste ka suurel määral kodanikuaktiivsust ja -algatust üldisemas mõttes. Näiteks võib kogukond peale energia tootmise algatada ka muid energiavaldkonda puudutavaid tegevusi oma mõjupiirkonnas: renoveerida kohalikke avalikke hooneid energiasäästlikumaks, algatada kohalike otsustusorganite või külaliikumise kaudu energiaprojekte, leida neile toetust või, vastupidi, tõkestada tegevusi, mis kahjustavad kogukonna huvisid. Kogukonnad saavad osaleda kohaliku tasandi energiapoliitika kujundamisel (nt erastada kaugküttepiirkonna, seda laiendada või muul moel ümber korraldada).

Energiaühistud[muuda | muuda lähteteksti]

Ühistuline energeetika on suurtest monopolidest sõltumatu, oma asukohapiirkonda väärtust loov sooja- ja/või elektrienergia tootmine, mille vähemalt pooled algatajad ja omanikud on eraisikud, eraettevõtted või kolmanda sektori esindajad.[2]

Et kogukonnas energiatootmisega algust teha, on kasulik moodustada energiaühistu. Nõudeid sellistele ühistutele pole Eestis seni seadustega määratud, kuid MTÜ Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) on aastal 2013 energiaühistute õigusliku analüüsi tarbeks sõnastanud järgmised pidepunktid.[3]

  • Energiaühistu eesmärk on tagada oma liikmetele kvaliteedinõuetele (varustuskindlus, pingekvaliteet) vastav ja keskkonnasäästlik elektrivarustus, mis pärineb taastuvatest energiaallikatest ja mida iseloomustab tõhus koostootmine.
  • Energiaühistu on enamasti tootja-tarbija tüüpi (inglise prosumer) ühistu, mis toodab energiat oma liikmetele ning on liitunud jaotusvõrguga.
  • Kui ühistul pole oma asukoha või muude piirangute tõttu võimalik jaotusvõrguga liituda, peab energiaühistu toimimise tagama otseliinide ja tarbijapaigaldiste kaudu.
  • Energiaühistu liikmete omatarbest üle jääva või puudu tuleva energiakoguse võib müüa või osta avalikust võrgust võrgu või otseliini vahendusel.
  • Energiaühistu põhieesmärk ei ole energiat müüa, vaid teenida liikmetele majanduslikku kasu. Kasu võib väljenduda näiteks kokkuhoius elektrienergia tarbimisel, riiklike investeeringu- ja tegevustoetuste kasutamises, oma liikmetest üle jääva energia müümisega tulu teenimises.
  • Energiaühistu liikmeks astumine ja sellest loobumine on vabatahtlik.
  • Energiaühistu loomist ja tegevust ei tohi takistada territoriaalsed piirangud (st see võib asuda kahel või enamal kinnistul).
  • Energiaühistute moodustamisest võidavad nii ühiskond kui ka looduskeskkond, hajusalt toodetud energia suurendab peale kodanikuaktiivsuse kasvu kogu riigi energiajulgeolekut.

Kogukonnaenergeetika Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Mujal Euroopas on energiat juba aastakümneid hajusalt toodetud (Taanis alates 1970. aastatest, Saksamaal pisut hilisemast ajast), Eestis on seesugune mõtteviis alles hoogu kogumas. Katseid kogukonnaenergeetikat edendada ja toetada on tehtud erinevate EL-i projektide toel, kuid seni mitte kuigi edukalt. Peamine takistus ühistuliseks tegevuseks energiatootmisel on olnud investeeringute mahukus ja väiketootjate seisukohast ebamõistlikud nõudmised õigusaktides.[2] Keskealise ja vanema põlvkonna jaoks tekitab mõte ühistuna tegutsemisest sageli võõristust, sest neil on veel meeles Nõukogude riigikord, mis sundis inimesi kohustuslikus korras ühiselt tegutsema ning mil puudus eraomand ja demokraatia.

Meie ühiskonnas ja maailmas laiemalt toimub praegu mitmesuguseid muutusi, mis sunnivad kas otseselt või kaudselt kogukondi üha enam ise kohaliku energiamajandusega tegelema:[4]

  • rahvastik kahaneb ning sellega kaasneb kaugküttevõrkude koormuste langus ja vajadus üha väiksemate asumite piires ise soojusenergiat toota, sest hajali paiknevas võrgus on see kulukas;
  • tehnoloogia areneb, uued lahendused on efektiivsemad ja paindlikumad ning kättesaadavad ka väiketootjatele;
  • keskkonnateadlikkus suureneb, inimesed hoolivad üha enam end ümbritsevast loodusest ning mõistavad, et kohapealne tootmine-tarbimine on keskkonnale säästlikum; üha efektiivsemalt ehitatud ja renoveeritud eluhoonetes kulub vähem soojusenergiat.

Eesti energiamajanduse arengukavas aastani 2030 on korduvalt kirjeldatud üha suurenevat vajadust energiaühistute loomiseks.[4]

2018. aasta keskel vastu võetud elektrituruseaduse muudatus sätestab, et elektri väiketootjatele (neile, kes kasutavad 100−200-kilovatise nimivõimsusega tootmisseadmeid) ei kehti enam 31 950-eurone aktsia- või osakapitalinõue. See on oluline leevendus elektritootmisega tegelevatele väikeettevõtjatele ja energiaühistutele, kuigi ei kõrvalda kaugeltki kõiki takistusi, mis seni kogukonnaenergeetika teel on olnud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]