Knowledge

See artikkel räägib Keith Lehreri raamatust; Duncan Pritchardi raamatu kohta vaata artiklit Epistemology

---

"Knowledge" ("Teadmine") on Keith Lehreri filosoofiline raamat, milles ta kaitseb koherentismi. See ilmus 1974. aastal Oxford University Pressi väljaandel.

Kokkuvõte

Eessõna

Raamatus esitatakse üks teadmise ja õigustuse teooria, mille järgi teadmine ei põhine alusel, fundamentaalsetel algprintsiipidel ega isegi mitte teaduslikul materialismil, vaid uskumusel.

1 Mis on teadmine?

Ainult inimene teab, mis on tõene või väär, või vähemalt nii ta ütleb. Mõned inimesed on eitanud, et me seda teame, ja jäänud skeptikuteks. Aga eeldame, et inimestel on teadmine, ja küsime, mis see on.

Inglise sõnal know ('teadma'; 'oskama'; 'tundma') on mitu tähendust. Ühes tähenduses (oskusteadmine ehk teadmine-kuidas) tähendab see teatud pädevuse vormi, oskust (John Hartland-Swann, An Analysis of Knowing; Gilbert Ryle, "Knowing How and Knowing That"). Teises tähenduses (tutvusteadmine) tähendab see tutvust. Mõnikord võib sõnal know olla ühes lausungis mitu tähendust, näiteks "ma tunnen linna" võib tähenda korraga tutvus- ja oskusteadmist. (Bertrand Russell ("Knowledge by Acquaintance and Knowledge by Description", Filosoofia probleemid) kasutas väljendit knowledge by acquaintance 'tutvusteadmine' pisut spetsiaalsemas tähenduses.) Kolmandas tähenduses (propositsiooniline teadmine, teadmine-et) tähendab see taipamist, et miski on teave. Sageli kinnitatakse, et teadmisest teistes tähendustes järeldub teadmine teabe mõttes: kui ma oskan Luganosse minna, siis ma pean Lugano kohta midagi teadma; kui ma tunnen linna, siis ma pean linna kohta midagi teadma. Selles raamatus on juttu teabe mõttes. Selles mõttes ongi teadmine tunnetusele fundamentaalne ning vajalik nii teoreetilises spekulatsioonis kui ka praktilises uurimises. Mõned filosoofid on eitanud niisuguse teadmise olemasolu ja selle vajalikkust teoorias ja praktikas ("Why Not Scepticism?"; Peter Unger, "A Defense of Scepticism"; [[Richard Popkin]], A History of Scepticism). Igatahes on niisugusel teadmisel olnud nii teoorias kui ka praktikas olnud fundamentaalne roll, isegi kui seda oleks peente skeptiliste strateegiatega saanud vältida.

Nüüd on küll selge, mis tähenduses teadmisest on jutt, aga see ei ole veel niisuguses tähenduses teadmise analüüs. Selleks et öelda, mis tähenduses mingit sõna parajasti kasutatakse, piisab sellest, kui valida mingid teised sõnad, mis tähendavad umbes sama. Paljud filosoofid (näiteks George Edward Moore, Principia Ethica) on samastanud sõna tähenduse analüüsi sõna denotaadi analüüsiga. Segadus tuleb suuresti sõna "analüüs" enda segasusest.

Analüüsil on alati mingi eesmärk. Nõuda teadmise analüüsi, ütlemata, mida sellega loodetakse saavutada, on nagu plaani nõudmine, ütlemata, mida loodetakse ehitada. Kahjuks filosoofias neid eesmärke tavaliselt välja ei öelda. Platoni dialoogidest on näha, et need, kes pidid vastama niisugustele küsimustele nagu "mis on õiglus", ei osanud asjakohaseid vastuseid anda, enne kui Sokrates selgitas, missugust vastust ta ootab. Vaatame, mille poolest erinevad sõna "teadma" tähenduse analüüs ning vastava teadmise enda analüüs.