Kintsugi

Kintsugi (金継ぎ) ehk kuldne parandus on traditsiooniline Jaapani keraamikatehnika, mille puhul purunenud keraamikat parandatakse lakiga, mis maalitakse üle kas kulla, hõbedat või plaatinat sisaldava pulbriga. Kuigi seda on mitmeid sajandeid kasutatud keraamika parandamiseks, on sellel juuri ka filosoofias ning seda viljeldakse ka kunstivormina. Kintsugi näitab, et eseme purunemine ning selle hilisem parandamine ei ole miski, mida peaks varjama, vaid on hoopis osa selle eseme ajaloost.

Tekkelugu ja levik

Kintsugi täpne päritolu ja ajalugu on teadmata, kuid seda tehnikat on Jaapanis juba sajandeid kasutatud. Spekuleeritakse, et selle teke võis aset leida 15. sajandil, mil ühe levinud tekkeloo järgi saatis shogun Ashikaga Yoshimasa ühe kahjustatud teekausi Hiinasse, et see seal ära parandataks. Kui see talle tagastati, avastas ta, et seda oli parandatud metallklambritega, mis küll hoidsid kaussi koos, kuid ei näinud head välja. See võis inspireerida käsitöölisi otsima parandusmeetodeid purunenud keraamikale, mis võis panna aluse kintsugi tehnikale. Tekkinud tehnika oli kollektsionääride silmis nii muljetavaldav, et mõningaid neid süüdistati väärtusliku keraamika meelega lõhkumises lihtsalt selleks, et neid saaks uuesti kullaga parandada, et saavutada see kõrgelt hinnatud kintsugi efekt.

Selle teke ja levik langesid kokku ka teetseremooniate tekkega, mis leidis aset umbes samal ajal. Teeserviisid olid tollal väga väärtuslikud, kuna need mängisid suurt rolli teetseremooniates. Seetõttu lasid inimesed purunenud või mõranenud serviise kintsugi tehnikas parandada, lisades neile lakki ja kulda.

Kintsugi tehnika on kuni tänapäevani püsinud ning viimaste aastate jooksul rohkem populaarsust kogunud. Nii mõnigi kaasaegne kunstnik on sellest tehnikast inspiratsiooni ammutanud ning viljelenud kas traditsioonilist tehnikad või siis loonud oma enda unikaalse viisi seda teha. Nende kunstnike hulka kuuluvad näiteks jaapani kunstnik Tomomi Kamoshita, kes kasutab oma töös katkist keraamikat, et nendest uusi teoseid luua ning Koreast pärit Yee Sookyung, kes kasutab oma loomingus teiste kunstnike poolt kõrvalejäetud kilde, et samuti luua midagi uut millestki, mida peetakse prügiks. Viimastel aastatel on kintsugi levinud ka Aasia riikidest välja ning seda on hakatud harrastama mujal maailmas. Eriti suur populaarsusbuum oli sellel 2020. aastal, mil paljud inimesed, kes olid koroonapandeemia tõttu sunnitud kodudesse jääma, hakkasid tegelema kintsugiga, kuna see oli varasemaga võrreldes muutunud palju kättesaadavamaks.

Kuigi kintsugi on tugevalt olnud seotud kunstiga, on see leidnud oma tee ka teistesse valdkondadesse. Märkimisväärseim neist on meditsiinivaldkond, kus mõned spetsialistid on seda kasutanud kui vastupidavuse metafoori. Selle põhimõte sarnaneb levinud terapeudilistele prakitkatele. Juba varemgi on kasutatud katkise vaasi kujutist, kus patsiente on julgustatud võrdlema oma paranemisprotsessi katkise vaasi kildude kokkupanemisega. Kintsugi lisamine sellesse metafoori lisab veelgi rohkem täiendavat sügavust ja tähendust ning võib aidata paranevatel patsientidel leida tähendust oma paranemises.

Seosed filosoofiaga

Kintsugi tehnikale omased ebatäiuslikkuse ning ebapüsivuse rõhutamine langevad kokku wabi-sabi (侘び寂び) filosoofiaga. See väljend koosneb kahest keeruliselt tõlgitavast sõnast: wabi, mis rõhutab lihtsuses peituvat ilu ning sabi, mis tähendab vana ja kulunu hindamist. Kokkupanduna moodustavad need wabi-sabi, mis väärtustab mõlemat. Wabi-sabi on enamat kui vaid konsept – see on tunne, mida võib igapäevaelus kogeda kõikjal, nii looduses, lilleseadetes, teetseremooniatel, kui ka kintsugis. Just nagu kintsugi rõhutab parandatud eseme ilu tuues kullaga välja selle praod, näeb ka wabi-sabi ilu asjades, mis ei ole täiuslikud.

Peale wabi-sabi on kintsugi ka võimalus füüsilisel kujul väljendada mushin (無心) seisundit. Selle seisundiga kaasneb olek, kus inimene on hetkes, on tasakaalukas muutuvates tingimustest ning ei oma soovi maailmale oma tahet peale suruda. Kuna mushin tähendab ka muutuste vastu võtmist ja nendega kohanemist, saab seda rakendada ka kintsugis. Esemete parandamine laki ja kullaga aitab aktsepteerida selle eseme pragusid osana objekti ajaloost.

Lisaks haakub kintsugi mõnel määral mottainai (もったいない) kontseptsiooniga, mille peamine eesmärk on jäätmetekke vältimine. Järjest kasvav huvi keskkonnakaitse ja taaskasutuse vastu on tõenäoliselt põhjus, miks kintsugi on mitte ainult Jaapanis, vaid ka mujal maailmas viimaste aastate jooksul rohkem populaarsust kogunud. Kintsugi võimaldab anda katkistele esemetele uue elu ning vältida selle ära viskamist.

Tehnika ja materjalid

Traditsioonilise kintsugi tegemisel on juba sajandeid kasutatud looduslikku lakki, mida tehakse laki- ehk värnitsa-mürgipuu mahlast. Seda lakki tuntakse ka urushi nime all ning seda on pikka aega kasutatud lakinõude tegemiseks, kuna see on vastupidav ja veekindel. Sellel oli algselt ka teisi kasutusalasid, näiteks kasutati seda Nara perioodil selleks, et kaitsta budismiga seotud kujusid ja artefakte. Alles hiljem hakati seda ka keraamikas kasutama ning veelgi hiljem võeti see kasutusele ka kintsugi tegemisel.

Tööprotsessi alguses segatakse urushi sisse liimi, et see muutuks kleepuvamaks. Tavaliselt on selleks kas riisiliim või jahuliimi, mis on hiljutisem nähtus. Esimese puhul on tulemuseks nori urushi, mida hinnatakse selle kleepuvuse ja kiire kuivamiskiiruse tõttu. Teise liimi lisamise puhul saadakse mugi urushi, mis on sama kleepuv kui nori urushi, kuid mis kuivab pisut aeglasemalt. Lakk, mida esemetele kantakse kintsugi tegemiseks, on tavaliselt kas punast värvi või harvemini ka musta värvi enne metallipulbri peale panemist.

Järgmine samm on keraamika tükkide tagasi kokku liimimine liimiga seotud lakiga, peale mida maalitakse eseme praod metallipulbriga üle. Tavaliselt kasutatakse selleks kulda, hõbedat ja plaatinat. Just metallipulber on see, mis annab kintsugi tehnikas parandatud esemetele nende unikaalse ja kuulsa välimuse. Sedasorti tehnika sarnaneb väga maki-e (蒔絵) kunstile, mille puhul lisatakse samuti keraamilise eseme kaunistamiseks laki peale metallpulbrit. Metallipulbri lisamise järel lastakse esemel kuivada. Piisava aja möödudes (kuivamiseks kuluv aeg oleneb materjalidest, mida parandamiseks kasutati), võib eseme pinda poleerida siidist vatiiniga, et metallipulbri sära rõhutada. Teine võimalus on kanda selle pinnale kiht läbipaistvat lakki (suki urushi), mida seejärel poleeritakse. Selle kihi lisamine aitab kaitsta kulumise eest, et ese püsiks kauem ilusana.

Tänapäeval on kintsugi tegemine muutunud lihtsamaks ja kättesaadavamaks. Heisei perioodi ajal arenes välja uuem vorm, mille eesmärk oli lihtsustada kintsugi tegemise protsessi, mis on varem olnud aeganõudev, keeruline ja kallis. Modernse kintsugi puhul on tavaline lakk asendatud keemilise tehisvaiguga, mille kuivamiseks kulub vähem aega.