Keeleliit
Keeleliit ehk sprachbund on omavahel tihedas kontaktis olevad keeled, mis muutuvad sarnaseks.[1]
Keeleliidu tekkimine eeldab tihedat suhtlust, mille käigus ükski keeltest ei toimi lingua franca 'na, vaid püsib mitmekeelsus. Keeleliidul on keskus ja perifeeria ehk piiriala. Keskusse kuuluvad keeled mõjutavad üksteist kõige rohkem. Keelemõjutuste tõttu muutuvad häälikusüsteem, sõnavara ja lauseehitus kergesti, morfoloogia pole muutumisaldis. Perifeeria keeled ei ole üksteist nii palju mõjutanud.
19. sajandil avastati esimese keeleliiduna Balkani keeleliit, kuhu kuuluvad albaania, bulgaaria, makedoonia, kreeka, rumeenia ja serbia-horvaadi keel ja veel mõni väiksem keel. Eesti keelt on mõjutanud kaks keeleliitu: Läänemere ja Euroopa keeleliit.
Muutus eesti keeles: f-tähe kirjapilti tulek võõrsõnadega (föön), samuti selle teke omadus- ja nimisõnade hääldusse (nt vaffa, raffas). Vastupidise tulemuseni viis läti ja vene keele tihe kontakt Nõukogude ajal, mille tõttu läti pehme r-häälik kadus keelest.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ M. Ehala, K. Habicht, P. Kehayov, A. Zabrodskaja. "Keel ja ühiskond".
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)