Katusepilbas

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Katuselaast)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pilpad, pakk ja liimeister
Pilpapink kahe tulbaga, üks on fikseeritud, teine teljel liikuv, nii et pingil istudes saab tulba alumise otsa jalatoe vastu surudes pilpalõmmi kinni hoida. Pilpaid saab kiskuda ka tavalise liimeistriga
Kuusest pilpad ja lõmm. Ühe ruutmeetri katuse löömisele kulub ligi sada pilbast

Katusepilbas ehk katuselaast on pakust (pilpalõmmist) lõigatud õhuke puidutükk, millest mitmes kihis ja ülekattega ladudes moodustub katusekate.[1] Esimesi katusepilpa lõikemeistreid leidus Eesti aladel juba 17. sajandil, kuid laiemalt hakkas pilpakiskumine levima 19. sajandi teisel poolel, mil elujärje paranedes ja rehemasina levides (ei saanud enam katusele sobivaid õlgi) asendasid õlgkatuseid pilbaskatused.[2] 20. sajandi algul oli Eestis ligi pooled, Lõuna-Eestis aga valdav osa katuseid löödud pilbastest või laastudest.[1]

Materjal[muuda | muuda lähteteksti]

Katusepilpad kistakse valdavalt männist, aga sobivad ka kuusk ja haab, abivahenditeks sealjuures pilpaliimeister ja pilpapink ehk pilpajärg. Haava puuduseks on selle lühem kestvus, kuusel on raskem leida oksavaba materjali, männil pärast kuivamist poorid ei sulgu (erinevalt kuusest).[3]

Pilpad kistakse toorest puust, seisnud ja juba kuivanud puitu leotatakse paar nädalat vees. Levinud mõõtmed pilpal on pikkus 17 tolli (43 cm), laius 2,5 tolli (5 cm), männipilpa paksus 1/8 tolli (3 mm), haavapilbas kaks korda paksem. Toorest puidust saab siledamad pilpad, mida on ka kergem kiskuda.[4] Ühele ruutmeetri katuse löömisele kulub ligi sada pilbast.[2]

Valmistamisviisid[muuda | muuda lähteteksti]

Käsitsi pilpakiskumine oli veel 1940. aastateni üsna tavaline Avinurmes ja mujal Alutaguses, kuid 2-3 mehega kasutatav pilpahöövel levis võrdlemisi vähe, kuna tõenäoliselt jõudis enne seda levida hobusemasin. 1930ndatel hakkas eelmainitud lõikamisviise välja vahetama pilpalõikamine mootori abil.[5]

Eristatakse ka pilbast laastust: esimest lõigatakse käsitsi, teist masinaga. Kuna käsitsi lõigatud pilpad järgivad puusüüd ja ei lõhesta kiudusid, kestab pilbastest valmistatud katus kauem.[2]

Kestvus[muuda | muuda lähteteksti]

Puitkatuse kestus võib olla 40–60 aastat, aga on teada ka 100 aastat kestnud puitkatused. Kestvus sõltub materjalist, lõikeviisist, paigaldusest, tihedusest, asukohast, hooldusest, katuse kaldest ja õhusaastest. Kui teisi puitkatuse liike kaetakse sageli tõrvaga, siis pilbaskatust ei tõrvata, küll aga võib seda soovi korral katta nn rootsi punasega.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eichenbaum, Külli. "Laastukatuste tegemine Vana-Võromaal". Eesti Rahvakultuuri Keskus, 2012. Vaadatud 29.03.2021.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Puitkatus. Tüübid, hooldus ja parandamine". Muinsuskaitseamet. Vaadatud 29.03.2021.
  3. Uus, Andres. "Laastukatus". Ehitaja, 2001. Vaadatud 29.03.2021.
  4. "Taluhoonetele nägusad ja kindlad katused. Katusepilpad, puukatused ja nende korrashoid". Maa Hääl, 19.04.1935. Vaadatud 29.03.2021.
  5. Viires, Ants (2006). Eesti rahvapärane puutööndus. Tallinn: Ilo. Lk 175.